Hallid kivid, kirkad õied

Kõige kirkam on hetkel paekiviterrass - aubrieetad, floksid,  hanerohi on õitemeres. Pidid mõned neist ju hea mitu aastat allpool raskel savisel pinnasel ootama, enne kui siia said. Õitsesid nad sealgi, aga mitte kunagi nii vägevalt kui nüüd paekivide keskel. Paremal valge täidisõieline hanerohi ja roosa floks.


Vaated paeterrassile.

Esiplaanil roosa kivirik, mis küll päikeses üsna valgeks pleekub.

Siin jälle avanedes punane kivirik, mis päikese all roosaks pleekub. Õite puhul peetakse justkui miinuseks, kui nende õievärv päikesele vastu ei pea, aga minu arvates selle kiviriku eri toonides õied teevad ta vaid huvitavamaks.

Ja kui me juba siinkandis oleme, siis paeterrassist allpool kulgeb jalgrada, millest vasakule jääb tulevane varjupeenar (pildil musta vaipkattega ala). Õigupoolest kolisid esimesed hostad häda sunnil sinna juba mitu nädalat tagasi. Kauem lihtsalt ei saanud neid kadakatega ühes peenras pidada - eks hostad oleks hakkama saanud, aga laiuvad kadakad andsid juba ammu mõista, et nemad hostalehtede all käesolevat suve enam üle ei ela.

Tegelikult mahuks siia kiviktaimlasse veel mõni kevadel õitsev puhmas, nagu "kirsimarjaks tordi peale" või nii. Arvestades asjaolu, et eelmisel aastal ei õnnestunud mul kordagi ühtegi istikuärisse jõuda, peaks sel aastal vähemalt ühe käigugi plaani võtma, aga jube keeruline on välja mõelda see kõige-kõigem äri siin Põhja-Eestis.

Rabelemine

Käes on taas see aeg aastas, kus aia igas nurgas ootab keegi nobedaid näppe. Aednikuhing rabeleb siia-sinna ja ikka tundub, et rong kipub ülehelikiirusel eest libisema. Ei tea, kas see teeb asja lihtsamaks, aga meie aias on rong niikuinii läinud - kindel värk, et kõike korda ei saa. Eelmisel aastal rohimata jäänud köögiviljamaa nõuab sel kevadel põhjalikumat puhastamist, marjapõõsad on heinas, oksad kohati maani, vaarikad... tegemata tööde jada on lõputu. Aga peaasi, kui sul on plaan!

Aga kui tervet rehkendust ei jõua ja selge see, et kahe 10kuuse marakratiga ei jõua, siis tee pool! Kogu köögiviljamaad ei jõua läbi siblida - no mis seals ikka. Mida ei jõua, see jääb plaani kohaselt katte alla sööti - vähemalt on järgmisel aastal must maa võtta. Ja kõik, mida vähegi läbi augu kasvatada saab, kasvagu peenravaibal! Kapsad, maisid, kurgid, kõrvitsad... Sibula asjus olen kahevahel, aga proovin ära - näiteks, kui panna paar sibulat ühte peenravaiba auku. Vahel ikka veab ka - näe, siia pole sibulat vaja maha tippima hakatagi - eelmisel aastal ilmselt umbrohu varjus ülesvõtmata sibularida on juba 30 cm kõrge.

Tikripõõsad said põhualuse. Kitkusin võililled jm pealsed maha ja hangutasin põhu põõsa alla. Plaan on selline, et kui sealt umbrohulibled läbi hakkavad tulema, hangutan põhu korraks üles ja lasen tagasi peale. Eks vaatame, kas tikrid peavad sügiseni rohimata vastu.

Kasvuhoone on õnneks järje peal - üle poole on istutatud, arbuusidel on esimesed õiedki.

 Siit saab salatit ja redist.

Ja paari päeva pärast on võtta ka esimesed kurgid (praegu ca 8cm).

Mis sest, et pesamunade meelest on kogu maailma mateeria tähtsaim omadus selle toiteväärtus, on mul plaan valmis ka nende õues ohjeldamiseks. Selle plaani elluviimiseks läheb küll pisut aega veel.

Uudiseid rõdult ja kasvuhoonest

Kuniks kaktused ja teised õueelanikud uuesti teki üle pea tõmbasid (meiekandis on tänagi veel lauslumi maas), on sügelevaid näppe hea ravida kasvuhoones ja rõdupeenras.

Selle aasta üks märksõna on maasikad. Kuumaasikad on külvatud, tärganud, kassetti pikeeritud ja peaaegu valmis istutuseks. Aga hetkel on selle asja juures mitu konksu - üks, et lumi on maas, aga see on tühiasi - paari päeva küsimus, kui ilmateadet uskuda. Teine konks on tõsisem pähkel - tahaks kuumaasikad, kes teadupärast kogu suve saaki annavad, hästi lähedale põnnide tegevusväljale istutada. Kõrgpeenar mängumaja ja liivaala juures on selleks perfektne koht, kuid praegu on seal peenras tulbid! Istutan tulpide vahele ja loodan, et suvel saan maasikpuhmaste alt tulbisibulad kätte? No ei ole tark mõte. Kasvatan maasikataimi seni kasvuhoones pottides ja istutan alles peale tulpide ülesvõtmist peenrasse? Aga see võtab ju niiiiiiii kaua aega. Huvitav, kui paneks nüüd tulpidele katteloori peale, kas see kiirendaks protsessi, ons keegi proovinud tulpe katte all kasvatada?

Ja äkki on kellelgi ideid, kust ma aedmaasika meristeemtaimi veel sel kevadel saaksin hankida?

Rõdu rohetab juba kolmel korrusel.

Kahe kevadega on selgeks saanud, et suur polükarbonaatkattega kasvuhoone soojeneb kiiremini ja hoiab ka sooja paremini, kui väike kilekasvuhoone ja seega võib sinna juba tunduvalt varem taimed istutada. Paningi sel aastal seemned varem mulda - baklazhaanid ja esimesed paprikad on juba päris asised. Tomatid oleks ka, kuimitte keegi pikasabaline beezikarva tegelane poleks 4 kastitäit värskelt potistatud tomatitaimi idulehtedeni maha kärpinud. Selline väike tagasilöök siis, aga nüüd on lõksud ründerelvastuses ja katsugu veel keegi võõras minu vara kahjustama tulla.

Üks vaenlane on juba langenud, aga igaks juhuks me sõjatehnikat veel välja ei vii - mine tea, äkki oli rünnak tomatitele grupiviisiline. Osad potid täitsin siis uute taimedega, teistest tulevad idulehe kaenlast uued võrsed, mõned potid on veel ootel.

Siis on rõdul veel selline eksperimentaalne kassetitäis - kes arvab ära, mis siin kasvab?

Kasvuhoones olen juba mitmel korral asjatanud, salatid juba tärkavad.

Mul on kangesti hea meel, et eelmisel aastal sai salati sordikatsetusi tehtud. Tükil ajal me salateid ei kasvatanudki - eks see vene ajast pärit kergelt mõrkjaks kiskuv ja lõigatuna kiirelt närtsiv üksainumas sort oli eelarvamusi tekitanud. Aga nüüd on salat meie toidulaual üks oodatumaid vilju. Kui peaksin valima vaid ühe sordi, siis oleks see raudselt rohelist karva jääsalat "Frillice" - ei lähe mõrkjaks, lehed on mahlased, krõmpsud ja tugevad ka pärast seismist. Kiire kasvuga on ta ka, mis kevadel ju oluline. Ja tema lõhestunud servadega lehed on ilusad nii peenras kui laual. Teisele ja kolmandale kohale jäid sordid "Little Gem" ja "Grimson". Viimane oma punase lokilise leheservaga, kes koos "Frillicega" võib vabalt kaunistada iga rõdupotti.

"Frillice" ja "Grimson"

"Little Gem"

Veel ei ole hilja salatiseemet soetada;)

Kaktused pistavad ninad välja

Lumevaip rebeneb nagu meie tulesädemest noorima tütre sukapüksid - iga õhtu toob kaasa uusi lumevabasid augukesi ja kasvatab olemasolevaid. Täna oli veel lund rohkem kui puhast maad, aga kui nii jõudsalt asi edeneb, siis pole varsti lumest muud järel kui kübemed maja varjuküljel.

Juba mitu päeva olen näpistanud muude toimetuste kõrvalt hetke, et uurida, kes kõik juba lume alt nina välja on pistnud. Eriine tähelepanu kuulub sel kevadel kaktustele. Täna siis tegin esimestest pilti ka - tundub, et vähemalt mõned on talve üle elanud - näiteks selline "pika lehega" viigikaktus. Kasvatasin ta eelmisel kevadel ise seemnest ja ega väga loota julenudki, et talve üle elab. Tõsi küll, nende kahe seemiku kõrval on veel kolmaski, mille latv ilmselt külma saanud ja klaasjaks tõmbunud, ega seal vist midagi päästa enam pole või on mõtet kahjustunud osa ära lõigata?

Ka kerake katkise savipoti külje all näib vinks-vonks roheline.

Kuid teine kerake kivitrepi varjus näib kuidagi pruun ja kahtlane, tema on ilmselt talvega otsad andnud.

Ega ma muidugi ei tea - ehk keegi teadjam oskab öelda, mille järgi üldse hukkunud kaktust ära tunda? Eks aeg annab ka arutust, kuigi uudishimu piinab. Rõdul on kevad muidugi juba täies hoos, aga sellest mõni teine kord.

Uhkeldav sügis

Vaataks pisut sügiseses aias ringi. Juba toast hakkab silma imekaunis ja rohkeõieline krüsanteemipõõsas terrassil. See katsikukingitus saabus justkui rusikas silmaauku. Südasuvel põnnidega haiglasveedetud nädalad olid mõjunud hukutavalt kevadel külvatud jää- jm salatitele terrassipottides ja nii need potid seal seisid juba tükimat aega nukralt tühjana. Suured tänud kolleegidele!

Meie pere uued pesamunad Robi ja Ruudi on muidugi võimekad nagu pisipõnnid nende vanuses ikka - sisustavad mitte ainult emme ööd ja päevad jäägitult, vaid rakkesse on pandud kogu pere. Sestap meenutavad sel aastal aia muruplatsid, peenrad ja pargiosa pigem ohakast heinamaad. Vaid suur lillepeenar ja paeterrassile rajatud kiviktaimla on abitööjõu toel enam-vähem muust maastikust eristuv.

Viimasena rajatud paekiviterrass ja seda ümbritsev maakivinõlvaga peenar on tänaseks kattunud laiutavate puhmastega- hea drenaazhiga nõlval tunnevad end hästi nii nelgid, floksid kui lavendlid, nii tamariskipõõsad kui ka tuhkpuud. Okkalised opuntiad kasvatavad aina uusi kõrvakesi trepiastmete suunas.

Selle aasta uued asukad on siin seemnest kasvatatud kolm liiki opuntiahakatisi ja paar kerakujulist kaktust. Mõned neist on sissekolides poolikust terrakotapotist ulualuse saanud.

Nurga taga on kirjuleheline nõges kivide vahelt alla teerajale voolanud.

Päris peenra lõpus kuldkollase kase all on veel oma parimas värskuses kirburohi.

Kui nüüd paetrepist alla suure peenra poole suunduda, siis põõsasmaranad on sama õierohked kui suvel, nagu siin McKay's White siidpöörisepuhma ees.

Vaata aga kustpoolt tahes - selle sügise primadonna on kaugelt üle pea kõrguv lumivalgete õisikutega lursslill.

Kevad hoos

Kui mõnd Eestimaa paika on täna vihm usinalt külastanud, siis meie kandis jagus vaid jahedat tuult ja pilvi. Ehk lähipäevadel eksib mõni piisake ka siiakanti ja kui mitte, siis kastmisvoolikud on niikuinii juba lahti harutatud. Kõige janusemaid kõrg- ja kaldpeenardes on isegi korra kastetud. Põuast hoolimata on senini hallikaspruun vaade õue paari päevaga päris roheliseks muutunud. Ka muru kasvab mühinal, aga esimese niitmisega tahaks võimalikult kaaauuuua venitada - roheline vaip on praegu nurmenukkudest nii vahvalt kollasetupsuline.

Eelmisel nädalal koristasin tööl oma kola kokku ja sellest nädalast olen õnnitluste saatel pikemat sorti puhkusele saadetud. Muide, suuremal osal õnnitlustega kaasnenud õitel olid juured all ja selline personaalne lähenemine tegi küll südame soojaks. Tänaseks on need juured mullas ja õied uudistamas päikest. See "terve suvetäis puhkust" ja rohkem ka ei tähenda siiski, et sel aastal uusi aiaprojekte realiseerida saaks, aga ehk on vähemalt senisest enam aega lugeda aiablogisid ja teha ise mõni postitus.

Mis siiani tehtud on? Tänavune aiandushooaeg algas nii umbes märtsis, kui mulda läksid viigikaktuse Opuntia seemned kümnekonnast eri liigist. Seni on neist tärganud 4 liiki - valge O. macrorhiza, O. basilaris, O. phaeacantha ja O. engelmannii v. cyclodes.

O. phaeacantha

O. basilaris

Kuna ülejäänute külvimuld on ilus, siis pole nende tärkamise suhtes lootust veel päris maha matnud. Ja kui veel mõni neist elaks edaspidi meie talved õues üle, oleks eesmärk täidetud. Eelmisel aastal saadud O. compressa ja O. rhodanta talvitusid igatahes meetrikõrguse hange all kenasti ja minu kartused, et äkki oleks pidanud neile ikka mingi katuse moodi asja peale kombineerima, osutusid asjatuks.

Tänaseks on muidugi tärganud ka enamik rõdul alguse saanud köögiviljamajandusest, pooled neist juba kasvuhooneski. Mõned päevad tagasi kasvuhoonesse istutatud arbuusidel oli sedavõrd kiire, et järgmisel päeval tuli esimesi õisi juba tolmendada. Vaevalt nüüd neist esimestest õitest vilju saab, aga kui see peaks siiski nii minema, siis võiks juba peale jaanipäeva, juuli alguses arbuusi süüa.

Lillepeenardes kulgeb elu oma rada. Hulk krookusesibulaid ja muist tulpe pandi lume all nahka - tulpidest jäid alles botaanilised, kõrgpeenrasse istutatud ja need, kes kasvavad vängema lõhnaga põõsaste nt iisopipuhmaste vahel. Eks neid tulpe ole ennegi kellegi talvevarudeks kulunud ja sestap olen sügiseti poeriiulite vahel püüdnud pilgu tulpidest mööda, nartsissi- ja laugupakkide poole suunata, aga kui see ei õnnestu, siis on vähemalt hea teada, kelle naabreiks neid torgata.

Õnneks on laugud ja nartsissid märksa lollikindlamad ning laisale inimesele ka kohasemad.

Karatau laugu lehepuhmas siniseõielise kevad-nabaseemniku taustal.

Lisaks nartsissipeenardele särab juba rõõmsalt roosa-lillalapiline kiviktaimla.

Kingitus terrassipotis.

Üllatus

Jahe läänetuul puistab kaselt kollaseid lehti. Esimene öökülm saabus sel aastal erakordselt varakult - 31. augusti varahommikul näksis kõrvitsalehti ja haukas kurke. Egas need kurgid jahedas enam niiväga saaki kandnukski.

Noored viljapuud on sel aastal tublid olnud - ei ole enam vaja laste vahel üksikuid jubinaid jagada. Emma Leppermannilt sai juba kastitäie magusaid ploome. Esimest aastat viljunud aprikoosid olid märksa maitsekamad ja üldse mitte jahused nagu importkraam.


Iluaias õitsevad sügisekuulutajad - sügisheleeniumid, siilikübarad, hilised kukeharjad, verev vesikanep, odajas raudürt jt.

Kukehari "Matrona"


Siilikübar

Teist ringi õitsevad roosid. Selles kõiges pole muidugi midagi üllatavat.

Üllatusena ei tulnud ka pulma-aastapäev neljapäeval - see on juba aastaid teada fakt. Tõeliselt tore üllatus oli aga kõik need kõrgeaulised külalised, kes sel päeval saatjaskonnaga meile saabusid - Magister, Meer, Monsenjöör, Mileedi, Markiis ja paljud teised. Igatahes tundsid parimas elujõus härrased-prouad end siin nii hästi, et kolisid laupäeval permanentselt ringpeenrasse elama.

Suuuured-suured tänud Muhedikuperele ja Köögikatale, kelle eskortimisel auväärt seltskond lõunaosariikidest kohale jõudis. Kirsimarjaks üllatuse peal oli häbelikult alaspidi suunatud okastega opuntiahakatis - Opuntia rhodanta.

Kuu varem Thela juurest siia, lõunakaarde avatud paekivitrepi kõrvale, kolinud Opuntia compressa'l on nüüd seltsiline.

Mõlema juurekaelad jäävad trepimademete all sademete eest varjule ja kui väga sajuseks sügisel läheb, on lihtne neile mõni plaadike vihmakaitseks peale sättida.

Kaaslasteks trepil on neil müürililled, kes hoolimata suvekuumuses istutamisest, on kenasti juurdunud ja uued õiedki juba avanud.

Veekord tänud toreda üllatuse eest!