Kadaka aiapäevik - Kadakas Garden Diary

Uhkeldav sügis

2011-09-28T18:29:00.000+03:00

Vaataks pisut sügiseses aias ringi. Juba toast hakkab silma imekaunis ja rohkeõieline krüsanteemipõõsas terrassil. See katsikukingitus saabus justkui rusikas silmaauku. Südasuvel põnnidega haiglasveedetud nädalad olid mõjunud hukutavalt kevadel külvatud jää- jm salatitele terrassipottides ja nii need potid seal seisid juba tükimat aega nukralt tühjana. Suured tänud kolleegidele!

Meie pere uued pesamunad Robi ja Ruudi on muidugi võimekad nagu pisipõnnid nende vanuses ikka - sisustavad mitte ainult emme ööd ja päevad jäägitult, vaid rakkesse on pandud kogu pere. Sestap meenutavad sel aastal aia muruplatsid, peenrad ja pargiosa pigem ohakast heinamaad. Vaid suur lillepeenar ja paeterrassile rajatud kiviktaimla on abitööjõu toel enam-vähem muust maastikust eristuv.

Viimasena rajatud paekiviterrass ja seda ümbritsev maakivinõlvaga peenar on tänaseks kattunud laiutavate puhmastega- hea drenaazhiga nõlval tunnevad end hästi nii nelgid, floksid kui lavendlid, nii tamariskipõõsad kui ka tuhkpuud. Okkalised opuntiad kasvatavad aina uusi kõrvakesi trepiastmete suunas.

Selle aasta uued asukad on siin seemnest kasvatatud kolm liiki opuntiahakatisi ja paar kerakujulist kaktust. Mõned neist on sissekolides poolikust terrakotapotist ulualuse saanud.

Nurga taga on kirjuleheline nõges kivide vahelt alla teerajale voolanud.

Päris peenra lõpus kuldkollase kase all on veel oma parimas värskuses kirburohi.

Kui nüüd paetrepist alla suure peenra poole suunduda, siis põõsasmaranad on sama õierohked kui suvel, nagu siin McKay's White siidpöörisepuhma ees.

Vaata aga kustpoolt tahes - selle sügise primadonna on kaugelt üle pea kõrguv lumivalgete õisikutega lursslill.

Kevad hoos

2011-05-14T21:30:00.000+03:00

Kui mõnd Eestimaa paika on täna vihm usinalt külastanud, siis meie kandis jagus vaid jahedat tuult ja pilvi. Ehk lähipäevadel eksib mõni piisake ka siiakanti ja kui mitte, siis kastmisvoolikud on niikuinii juba lahti harutatud. Kõige janusemaid kõrg- ja kaldpeenardes on isegi korra kastetud. Põuast hoolimata on senini hallikaspruun vaade õue paari päevaga päris roheliseks muutunud. Ka muru kasvab mühinal, aga esimese niitmisega tahaks võimalikult kaaauuuua venitada - roheline vaip on praegu nurmenukkudest nii vahvalt kollasetupsuline.

Eelmisel nädalal koristasin tööl oma kola kokku ja sellest nädalast olen õnnitluste saatel pikemat sorti puhkusele saadetud. Muide, suuremal osal õnnitlustega kaasnenud õitel olid juured all ja selline personaalne lähenemine tegi küll südame soojaks. Tänaseks on need juured mullas ja õied uudistamas päikest. See "terve suvetäis puhkust" ja rohkem ka ei tähenda siiski, et sel aastal uusi aiaprojekte realiseerida saaks, aga ehk on vähemalt senisest enam aega lugeda aiablogisid ja teha ise mõni postitus.

Mis siiani tehtud on? Tänavune aiandushooaeg algas nii umbes märtsis, kui mulda läksid viigikaktuse Opuntia seemned kümnekonnast eri liigist. Seni on neist tärganud 4 liiki - valge O. macrorhiza, O. basilaris, O. phaeacantha ja O. engelmannii v. cyclodes.

O. phaeacantha

O. basilaris

Kuna ülejäänute külvimuld on ilus, siis pole nende tärkamise suhtes lootust veel päris maha matnud. Ja kui veel mõni neist elaks edaspidi meie talved õues üle, oleks eesmärk täidetud. Eelmisel aastal saadud O. compressa ja O. rhodanta talvitusid igatahes meetrikõrguse hange all kenasti ja minu kartused, et äkki oleks pidanud neile ikka mingi katuse moodi asja peale kombineerima, osutusid asjatuks.

Tänaseks on muidugi tärganud ka enamik rõdul alguse saanud köögiviljamajandusest, pooled neist juba kasvuhooneski. Mõned päevad tagasi kasvuhoonesse istutatud arbuusidel oli sedavõrd kiire, et järgmisel päeval tuli esimesi õisi juba tolmendada. Vaevalt nüüd neist esimestest õitest vilju saab, aga kui see peaks siiski nii minema, siis võiks juba peale jaanipäeva, juuli alguses arbuusi süüa.

Lillepeenardes kulgeb elu oma rada. Hulk krookusesibulaid ja muist tulpe pandi lume all nahka - tulpidest jäid alles botaanilised, kõrgpeenrasse istutatud ja need, kes kasvavad vängema lõhnaga põõsaste nt iisopipuhmaste vahel. Eks neid tulpe ole ennegi kellegi talvevarudeks kulunud ja sestap olen sügiseti poeriiulite vahel püüdnud pilgu tulpidest mööda, nartsissi- ja laugupakkide poole suunata, aga kui see ei õnnestu, siis on vähemalt hea teada, kelle naabreiks neid torgata.

Õnneks on laugud ja nartsissid märksa lollikindlamad ning laisale inimesele ka kohasemad.

Karatau laugu lehepuhmas siniseõielise kevad-nabaseemniku taustal.

Lisaks nartsissipeenardele särab juba rõõmsalt roosa-lillalapiline kiviktaimla.

Kingitus terrassipotis.

Üllatus

2010-09-05T13:15:00.002+03:00

Jahe läänetuul puistab kaselt kollaseid lehti. Esimene öökülm saabus sel aastal erakordselt varakult - 31. augusti varahommikul näksis kõrvitsalehti ja haukas kurke. Egas need kurgid jahedas enam niiväga saaki kandnukski.

Noored viljapuud on sel aastal tublid olnud - ei ole enam vaja laste vahel üksikuid jubinaid jagada. Emma Leppermannilt sai juba kastitäie magusaid ploome. Esimest aastat viljunud aprikoosid olid märksa maitsekamad ja üldse mitte jahused nagu importkraam.

Iluaias õitsevad sügisekuulutajad - sügisheleeniumid, siilikübarad, hilised kukeharjad, verev vesikanep, odajas raudürt jt.

Kukehari "Matrona"

Siilikübar

Teist ringi õitsevad roosid. Selles kõiges pole muidugi midagi üllatavat.

Üllatusena ei tulnud ka pulma-aastapäev neljapäeval - see on juba aastaid teada fakt. Tõeliselt tore üllatus oli aga kõik need kõrgeaulised külalised, kes sel päeval saatjaskonnaga meile saabusid - Magister, Meer, Monsenjöör, Mileedi, Markiis ja paljud teised. Igatahes tundsid parimas elujõus härrased-prouad end siin nii hästi, et kolisid laupäeval permanentselt ringpeenrasse elama.

Suuuured-suured tänud Muhedikuperele ja Köögikatale, kelle eskortimisel auväärt seltskond lõunaosariikidest kohale jõudis. Kirsimarjaks üllatuse peal oli häbelikult alaspidi suunatud okastega opuntiahakatis - Opuntia rhodanta.

Kuu varem Thela juurest siia, lõunakaarde avatud paekivitrepi kõrvale, kolinud Opuntia compressa'l on nüüd seltsiline.

Mõlema juurekaelad jäävad trepimademete all sademete eest varjule ja kui väga sajuseks sügisel läheb, on lihtne neile mõni plaadike vihmakaitseks peale sättida.

Kaaslasteks trepil on neil müürililled, kes hoolimata suvekuumuses istutamisest, on kenasti juurdunud ja uued õiedki juba avanud.

Veekord tänud toreda üllatuse eest!

Sissetegemised

2010-08-05T21:12:00.001+03:00

August tõi kaasa meil tavapärase korservivabriku hooaja. Ja nii nagu igal aastal, läks käiku üks ja seesama universaalne põhiretsept, mis sobib nii supipõhjaks kui salatiks. Põhiretsept on toodud varasemas blogipostituses siin. Lihtne on talvel lihapuljongile lisada kartulit ja valmis supikonserv. Selle aasta esimene laar supikonserve on sellises versioonis (kogused min 4,5 l poti tarvis):

Supipõhi nuikapsaga

1,5 kg tomatit

1,5 kg kurki
0,25 kg porgandit

0,25 kg nuikapsast

0,25 kg sibulat

0,25 kg paprikat

2 pihutäit tilli

1 pihutäis sellerilehti
15 spl õli

2,5 spl soola

2,5 spl suhkrut
2,5 spl 30% äädikat

Kõik köögiviljad tükeldada (meie riivime sibula, porgandi, nuikapsa, tomati ning viilutame kurgi ja paprika köögikombainis). Kõigepealt hautada sibul õlis, lisada porgand ja nuikapsas, natuke hiljem ülejäänud köögiviljad (sh till ja seller). Seejärel lisada sool ja suhkur ja hautada vastavalt sisetundele. Kui segu potis tundub liiga vedel, on mõistlik potti tulel hoida ilma kaaneta. Lisada segule äädikas ja tõsta kuumalt purki.

Algust on tehtud ka kurgi purkimisega - marineeritud kurgiviilud tilliga:

Marinaad

3 l vett

3 spl soola

3 spl suhkrut

6 spl 30 % äädikat

2 pihutäit tilli

terapipart

Keeta marinaad. Keevasse marinaadi lisada viilutatud kurgid (meie viilutame kombainiga), lasta uuesti keema tõusta ja tõsta purkidesse. Ülaltoodud marinaadikogusest jagub ca 4 kg kurkide sissetegemiseks.

Suvikõrvitsa möginat on kahes eri versioonis - selleriga ja tomatiga.

Kabatšoki-ikraa

2 kg kabatšokki ehk suvikõrvitsat
1 kg porgandit

0,8 kg sibulat
3 sellerivart koos lehega
0,5 l õli
2 küüslauku
2 spl suhkurt

musta pipart

soola

2,5 spl 30 % äädikat

Kabatšokk viilutada (1 cm paksud, võib ka pikuti, mahub paremini pannile), praadida õlis, tõsta keedupotti. Sibul, küüslauk, porgand, seller riivida (või hakkida) ja kuumutada pannil õlis, kallata potti. Segu püreestada saumikseriga, hautada vastavalt sisetundele, segada sisse suhkur, lisada äädikas ja tõsta kuumalt purki. Pipra ja soola lisan juba kabatšokkide praadimisel (kusjuures nähes pannil särisevaid suvikõrvitsaid ei suuda ma hoiduda kiusatusest neile sidrunipipart peale raputada) ja lõplikult timmin segu pärast enne purki tõstmist.

Kabatšoki-tomati hoidis

2 kg kabatšokki ehk suvikõrvitsat

0,8 kg sibulat

0,2 kg porgandit

1,2 kg tomatit

0,25 kg paprikat

2 haput õuna

1-2 küüslauku

2 spl suhkurt

soola, pipart

15 spl õli

3 spl 30% äädikat

Suvikõrvits viilutada (1 cm paksud), praadida õlis, lisada soola-pipart ja tõsta potti. Sibul, küüslauk, porgand ja õun riivida (või hakkida) ja kuumutada õlis, lisada soola, pipart, valada samasse potti, lisada riivitud (või purustatud tomat, hakitud paprika, hautada vastavalt sisetundele, siis püreestada, lasta uuesti keema tõusta, lisada suhkur, äädikas, inspekteerida, kas soola-pipart on piisavalt ja tõsta segu kuumalt purkidesse, purgid kaanetada.

Mõistagi tuleb enne hoidiste purki panemist purgid ja kaaned kuumutada või kasutada pesumasina antibakteriaalset programmi. Pärast hoidise sulgemist keeratava kaanega purki, tuleks peale jahtumist purgid üle vaadata ja välja praakida kohe söömiseks need, mille puhul pole kindel, et nad õhukindlalt suletud on. Purk on õhukindlalt suletud, kui purgi metallkaas jahtunult on pisut sissepoole lohkus. Kuna meil ei ole õiget maakeldrit ja olemasolev kelder maja all on õige soe (talvel paras lühikese käisega toimetada), siis kõik ülaltoodud hoidised kannatavad ilma täiendava steriliseerimiseta soojas keldris hoiustamist (tänu äädikale).

Juulikuu õied ja lõhnad

2010-07-26T15:45:00.000+03:00

Puhkus on täies hoos, mida märgib asjaolu, et kohati kipub raskusi olema nädalapäeva nimetuse meenutamisega. Piisab lihtsalt teadmisest, et aega veel on. Juuli on omasoodu arenenud ja iluaed hakkab oma täislopsakust saavutama. Kestva kuumalaine tõttu on paljudel õitel siiski kiire ja rutt - värskeltavanenud õis võib juba mõni tund hiljem olla lootusetult närbunud. Kui päevaliiliad veel kuidagi vastu peavad (või on neil lihtsalt niipalju õisi varuks, et puhmas paljaks ei jää), siis roosidele see kuumus ei istu.

Erinevalt teistest on väike nimetu kollaseõieline potiroos üks väga vapper tegelane ja õied püsivad tal mitmeid päevi ilusad.Roosad ja esimest aastat ka valged siilikübarad meelitavad liblikaid ligi ja ei hooli kuumast kuigivõrd. Kui mu mälu ei peta, siis tegu ongi vastupidavate preeriataimedega, kes ajavad oma juured sügavalt maasse ja saavad hakkama igasugustes karmivõitu ja muutlikes oludes.Sama suurt eluvaimu näitavad üles monardad.

Pistes nina askleepiapuhmasse, oleks justkui parfüümipoodi sattnud ja sellest on aru saanud ka kõikvõimalikud sumisejad. Vahel tekib lausa liikidevaheline rüselus ja teineteise otsas sõtkumine - mesilased, herilased ja veel ühed väiksemad hallika jumega sumisejad võitlevad parima ninaesise nimel.

Kui jutt juba lõhnadele läks, siis eilelõunasel jalutuskäigul kasvuhoones lõi äkki ninna magusvärske aroom - ei kulunud hetkegi lõhnalevitaja kindlakstegemiseks - esimesel küpsel melonil olid varrepoolses otsas mikropraod tekkinud ja sealt see magus lõhn kasvuhoones leviski. Kergitanud pisut vilja, kukkus sellelt varrejupp tagant - kindel märk, et vili on küps! Meloneid on sel aastal kasvuhoones kolme sorti ja varaseim neist siis kantaluuptüüpi ehk dessertmelon "Melba", mida oligi oodata, sest juba istutamise hetkest kiirustas ta teistest sortidest ette. See teeb 38 päeva istutamisest esimese viljani, milles oma rolli mängib kindlasti selleaastane kuum kliima. Melba on kantaluupidele omase intensiivse ja ülimalt magusa mahlase maitsega. Oleme ka ühel varasemal aastal kasvatanud kantaluupe, tookord õues ja seeme pärines supermarketist ostetud vilja seest, kuid valmisid tollal needki - tõsi küll, kuu aega hiljem ikka. Nagu allolevalt fotolt näha, siis saagikuse üle kah "Melba" puhul kurta ei saa.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika

2010-07-15T23:58:00.001+03:00

Ja isegi üheksast korrast ei pruugi arbuusi puhul piisata. Eks pilguga sai neid tüki maad rohkemgi mõõdetud ja ma ju tean, et küpse arbuusi

vars on kuivanud ilmega,
lähimad köitraod tõmbuvad pruunikaks,
õitsemisest on möödas vähemalt 35 päeva (kuigi see nr pole veel küpsusgarantii).

Meie kasvuhoone eksemplarid ei vasta veel ühelegi tingimusele, aga ometi oli kiusatus nii suur-suur, et lõikasin hommikul esimese kõmiseva ca 3 kilose piraka ja tassisin tuppa. Arvestades asjaolu, et mina tunnen end praegusel kuumaperioodil kasvuhoones asjatades juba esimese 5 minuti järele täiesti küpsena ja ühtlasi asjaolu, et me kasvuhoone seisab täispäikeses varahommikust hilisõhtuni, oli ka väike moraalne õigustus uudishimutsemiseks olemas. Paraku vara veel - arbuus osutus seest roosaks, mõned üksikud seemned olid pruunid, aga valdavalt valged alles, valge osa koore all ka liiga paks. Süüa muidugi kõlbas ja kohe ära söödigi, aga küps arbuus on palju palju magusam, mistõttu tasub arbuuside ja melonitega veel pisut kannatust varuda. Enne nädalat ei ole mõistlik uut katsetust teha, veel parem, kui suudaks 10 päeva oodata.

Eks siis seni tuleb süüa kurki, tomatit, paprikat, harvendada porgandit ja herneaegki pole enam kaugel.

Nii et kolleegid arbuusikasvatajad, varuge kannatust veidi veel! Minu isiklik "küpsetunne" on samuti pärast tänast padu järgi andmas ja tegevusvõime taastumas - peakski homme uurima, kui sügavalt maa kastetud sai, võib olla peaks peenraplaani ja istutaks miskit ringi... Hea, et puhkus olemas on.

Kuum

2010-07-14T09:40:00.001+03:00

Päike, parmud ja lõputuna näiv kuumalaine sunnib elustiili muutma: päeval siesta ja vesi, õhtul natuke aiatööd ja meri. Terrassipotti istutatud madalakasvuline päevalill, mis mõeldud põhjamaisesse suvesse päikesekollast meenutama, on avanud korraga 7 õit. Arbuuse pole enam hommikuti tolmutada vaja - õied kuivavad enne avanemist. Suurimad arbuusid kõmisevad, aga ära korjata veel ei julge - ei või ju ometi viljad küpsed olla, kui õitsemisest pole 30 päevagi möödas. Kuigi arbuusid väädi küljest ära tulla ei tohiks, on igaks juhuks maast kõrgemal rippuvad viljad sibulavõrkudega täiendavalt toestatud.

Aed on õites, aga vaevleb samuti janus. Viimati kui Tallinnas paukus ja tänavatel kohati veetase poolemeetri kandis oli, ei tulnud meil piiskagi. Vihmutid töötavad köögiviljaaias ka päevasel ajal - üksnes õhtuse kastmisega ei jõuaks kõike ülesharitud maad ära joota. See-eest viskavad kõrvitsaväädid pikkust pool meetrit päevas ja tsukiinid valmivad korjeküpseks paari päevaga. Mõni päev tagasi tegime algust ka iluaia kastmisega - õnneks peab savine maa niiskust. Kollases ringpeenras õitsevad kipslillede seltsis liiliad...

päevaliiliad,...
kobarpead,...

oranžid ja kollased tšiili mõõlad,

kurekellad ja paljud teised kesksuvised õitsejad.Esimest korda on õitsele puhkenud seemnest kasvatatud wilmotti liiliad Lilium willmottiae.Pikas peenras on põhitegijad kukekannused - alloleval pildil muskuskassinaeriste ja kukesabade taga.Pika peenra põhjapoolses otsas õitsevad kukeharjad,... ...metssalveid ja alpi jänesekäpad. Nende vahel värvib madal õhtupäike helmikpöörise "Purple Palace" purpursed lehed lõkkekarva.Minu lemmik aga on metssalvei Salvia nemerosa "Rose Queen".Pika peenra vastas üle muruplatsi kulgeb kivimüür, mille esimene asukas purpursete lehtedega kukehari on avanud tumeroosad õisikud.Müüri kohal peenras õitseb "Bonica", õied peaaegu valgeks pleekunud.Kiviktaimla on tuhkkuiv, aga on siiani ilma kastmata hakkama saanud. Hiljuti õitsesid siin topeltõielised nelgid, täna kukeharjad. Mägisibulaid peaks juurde muretsema - nii nende leherosetid kui nuiana kõrguvad õisikuvarred sobivad siia peakivisele maastikule nagu valatult.

Ootusärevus käib kasvuhoones ringi...

2010-07-02T23:06:00.000+03:00

Vahel on tal pisikesed jalad, siis ta inspekteerib tähelepanelikult amplitomatipõõsaste laiuvaid puhmaid kasvuhoone keskmises peenras ja aeg-ajalt leiabki mõne punase tomatipoja. Kahjuks potis need puhmad sellist üle meetrise läbimõõduga põõsast ei kasvata, muidu oleks vägev terrassikaunistus oma õie- ja tomatirohkuses.

Suuremad jalad tõusevad kikivarvukile ja lasevad piiluda teiste tomatite taha, et näha, kas ometi ehk on lõpuks kerge puna seinaäärsete tomatite palgeile ilmumas, aga ei veel. Eks homme vaatab jälle, äkki siis...

Teinekord viivad väikesed jalad ootusärevuse suurte kurgilehtede alla piiluma. See tasub ka end ära - iga päev on sealt midagi saagiks korjata.

Nii väikesed kui suured jalad ei saa jätta käimata kasvuhoone tagumises otsas. Üksi kollastes õites melonisein väärib vaatamist, kuid hoopis põnevam on jälgida arbuusi- ja meloniviljade paisumist: alles olid suurimad mõõdult kanamunad, siis hanemunad ja täna juba jaanalinnumunamõõtu.

Selleks, et arbuusid ja melonid kasvuhoones viljuks on neid iga päev tolmendatud - taimelt murtakse isasõis, rebitakse kroonlehed ära ja tupsutatakse emasõie südamikke. Emasõied on need mummukesega õie taga - arbuusi emasõis:

Meloni emasõis

Lisaks on tark arbuuse ja meloneid ka taltsutada lõigates iga kanamunasuuruse vilja järel ära võrsetipp jättes alles 2 lehte pärast vilja. Melonid kannavad kõige rohkem emasõisi kolmandat järku võrsetel - et nende ilmumist kiirendada tuleks esimest peavõrset üsna varakult kärpida, mis soodustab järgmiste külgharude teket. Taimede ülesriputamine ei tee ka paha, muidu ei saa sest võsast miskit sotti. Mul jäid sel aastal taimed nööride kanda, võib olla järgmisel aastal vaatab miskit võrgu või raamimoodi. Ega sellega veel tööd piirdu - kasvuhoone on rajatud loodusliku kruusapinnasega alale ja pealeveetud mullakiht on veel liig õhuke, et niiskust pikemalt hoida. Kogu kasvuhoone käsitsi kastmine voolikust kaks korda nädalas võtab aega omajagu. Säästmaks aega vedasin täna keldris kasutuna seisnud aiavooliku kasvuhoone parempoolsele peenrale ja puurisin trelliga hunniku auke sisse - nüüd on selles peenras omaloominguline tilkkastmissüsteem. Näib, et toimib, aga esialgu jääb kasvuhoone vasak peenar käsitsi kastetavaks nö kontrollalaks - et oleks hea vaadata, kummal juhul tomatid ja melonid end paremini tunnevad.

Kogemata eksis kevadel melonite vahele üks tsukiinitaim - ei siin ole enam miskit ootusärevust - selle viljad sööme homme lihtsalt ära. Kõige maitsvamal viisil - praetud viilud sidrunipipraga.

Moonid, laugud ja muud tegelased

2010-06-19T19:30:00.000+03:00

Siberi moonide kõrval on õitsemist alustamas idamagunad. Kõrvalfotol idamagun Papaver orientale 'Coral Reef'. Iseäranis silmatorkavaks muutuvad heleroosad õied kerges õhtuhämaruses.

Laukudest ei elanud kõik sordid-liigid möödunud talve miskipärast üle - eriti kahju on muidu nii vastupidavana end näidanud turkmeenia laugu suurtest keradest. See-eest varreka laugu 'Mars Special', aflatuni laugu ja 'Purple Sensation' i eri kõrgustel õiepallid annavad varasuvisele peenrale kõrgust.

Kui vaadata edasi piki peenart torkavad esimesena silma lupiinipuhmad ja ...

lupiinipuhmad.

Kaunis deutsia on sel aastal iseäranis õierohke.Iirised - üks väga vana sort, mis sai kunagi tuvastatud ka, aga hetkel taas mälust kustunud.

Kõndisin mina ükspäev aias ringi nagu tavaliselt, kui pilk peatus roosal karikakralaadsel õiel teiste valgeõieliste seas. Kas tõesti roosa karikakar? Ei, täpsemal inspekteerimisel osutus taim neitsikummeliks - ühtegi neitsikummelit ma külvanud ega istutanud aeda pole, kusiganest ta tuli ja end peaaegu omasuguste sekka poetas, tere tulemast!

Väike kõrvalepõige teemast, aga kui me juba siia tarbeaia veerde jõudsime, siis söödava kuslapuu marjad on küpsed - osad juba varisesid mahagi, kui lapsed täna põõsas nosida nahistasid.

Vaade varasuvisele iluaiale.

Sinised siberi iirised kraavi kaldal on täisõites, valged-kollakad toonid alles pungas. 'Wine wings' on tegelikult pisut punakam lilla, kui siit pildilt välja paistab.

Eelmise pildi allnurgas piilub kuldheleenium, kes on rohkem levinud sügisheleeniumist tunduvalt varasema õitsemisega.

Kiviterrassi ääres tegi toreda üllatuse ruuge rohtlaliilia Eremurus fuscus - eelmisel sügisel istutatud, ei osanud talt õit sel aastal küll loota, ennast pole ollagi. Aga kui keegi peaks kuskil puukoolis silmama mõnd muud liiki rohtlaliiliat nt tugevat rohtlaliiliat, siis palun teada anda, teda oleks mul ka kangesti siia vaja :)

Eelmisel aastal tehtud kiviktaimlasse kolib pisitasa rahvast juurde ja kohati tundub, et pilt on juba liigagi sigri-migri. Aga need pisikesed kivikapüsikud jäävad istikuärides ju nii kergelt näppu, nagu see varjukivirik Saxifraga umbrosa 'Clarence Elliott".

Või siis see aas-siniliilia Scilla litardierei, ma ei osanud teda isegi tellida, aga möödunud sügisel koos rohtlaliiliaga ta S. Savisaarelt tuli ja vaat kui vahva matsakas tegelane.

No ja kui juba läks aiablogides arutluseks, kas karatau laugud on valged või roosad, siis lõpetuseks on siin minu karatau lauk. Diskussiooni käigus selgus muidugi tõde, et karatau lauke on nii valgeid kui roosasid ja isegi päris tumeroosasid, milline teadmine omakorda pikendab nii mõnegi aiahuvilise "Mul on väga vaja" nimekirja.

Neli nädalat hiljem

2010-06-13T22:52:00.000+03:00

Aeg lendab. Karulauk veel õitseb - meil ta sellise varjulisema koha peal terassikastis. Kunagi, selle blogi algusaegadel, elasid maitsetaimed all aias ürdikünkal, aga see süsteem ei toiminud - haruharva, kui kellelegi meelde tuli sealt 50-60 m kauguselt maitserohelist toidu sisse tuua. Nii sai eelmisel sügisel esimesed ürditaimed köögile lähemale terassikasti toodud.

Karulaugud nende seas. Alles õitsesid nurmenukud mäeküljel uue kasvuhoone kõrval, kui täna on anemoonidki juba samas kohas õitsemist lõpetamas.

Kasvuhoones hakkab tasapisi džungel tekkima - tomatid õitsevad ja esimesed viljakobaradki on juba küljes.

Need kaks savipotti lähevad kunagi terrassile, kui suvi üldse kavatsebki soojemaks minna. Hetkel on selles osas üsna lootusetu tunne. Uus kasvuhoone kulub praegu küll ära - tänavuaastases kliimas võib muidu arbuuside, paprikate ja tomatite õueskasvatamise ära unustada. Ka basiilikud ja suhkruleht tunnevad end kasvuhoones palju paremini.

Tšillipiprad on viljades.

Adami lehed on nii pirakad, milliseid pole ma avamaal kunagi näinud. Kuigi kurki veel pole, annavad õied siiski lootust.

Melonid õitsevad ka ja nendega on hetkel kõige rohkem tegemist - kasvumajas ei saa ju tolmlemist looduse hooleks jätta! Vähemalt mitte praegu, kus peale sääskede ei näi ühtki muud lennumasinat olevat.

Aga väike probleem on nende melonitega ka ja arbuusidega samuti õige pea - nimelt kuidas neid kõige targem üles siduda oleks? Igal taimel juba 4-5 võrset ja neid tuleb ju üha juurde. Ühtki ära näpistada ka ei julge - melon kannab ju emasõisi külgvõrsetel, seega üksnes peaharu kasvatamisega kaugele ei jõua. Varasematel aastatel õues kasvades on nad lihtsalt läbisegi maas looklenud, aga selleks on nad praegu liig tihedalt istutatud.

Õues on tänaseks külvi-ja istutustööd läbi - köögiviljaaia poolel ikka, iluaias käib see "kassipoegade" ringitassimine niikuinii lumeni välja. Paraku kurgid-kõrvitsad ei edene ja kuidas nad saakski, kui mitmel ööl on öökülm lehti näksinud. Oad, herned, sibulad ja teised karmi kliimaga harjunud tegelased õnneks kasvavad päris hästi.

Isegi üks noor soojalemb tegi sel aastal üllatuse - noorel aprikoosipuul on paar tosinat karvast mummu.

Ka kreeka pähklipuu viljapuuaias kasvab jõudsalt, kuid esimese saagini peaks jääma veel nii 10-15 aastat. Positiivne tema puhul on see, et kitsed- jänesed pole huvi üles näidanud - eelistavad eestimaist...

Loodetavasti jääb saabuva kiire töönädala sees või lõpus ka aega väike ülevaade iluaia poolelt teha.

Oh, oleks veel...

2010-05-18T13:24:00.033+03:00

... puhkust. Aga ei, täna on viimane päev ja homme tuleb jälle laua taha istuda. Ma olin seekord kaunis isekas ja kordagi isegi ei piilunud töömeilikasti. Aga asi seegi paar ja pool nädalat - päris palju sai aias korda saadetud.

Meie selle aasta suurim projekt on juba märkimisväärselt kaugele jõudnud. Märtsis keset kõrgeid lumehangi kerkima hakanud kasvuhoone nägi üleeile juba päris kasvuhoone moodi välja.

Kogu mullapinna katab peenravaip, sest ma annan endale aru, et töö kõrvalt mitut kasvuhoonet, köögiviljamaad ja ilupeenraid rohida ei jõua. Natuke muidugi tahab veel asi nokitsemist - tagasitäide, harjaplekk, mõnes kohas silikoonida veel, aga mis kõige tähtsam - kasutamist need pisiasjad enam ei sega. Ja tänaseks on maja otsast otsani täis istutatud tomateid, paprikaid, pipraid, arbuuse, meloneid, pepiinosid, kurke ja basiilikut. Uue kasvumaja kõrval õitseb nurmenukuväli.

Väikeses kilemajas käis öösel salapärane külaline, arvatavasti vesirott, ja pani nahka mõned kõrvitsavarred.

Ega sest suurt lugu pole, kui see ühekordseks tembuks jääb. Üleeelmise nädala lõpul, kui viimaseid külve kassettidesse tegin, oli ülevaade istikumajandusest olematu - kui sul on kassetid laiali nii kasvuhoones, rõdul, sauna eesruumis, elutoas, köögis, siis ongi võimatu sotti saada, mida siis kui palju lõpuks külvatud on. Tänaseks on maja pottidest-totsikutest puhas ja pilt hulga klaarim: meloneid oleks võinud vähem olla, tomateid ehk rohkemgi, aga egas siis märtsis julenud veel loota, et kasvuhoone selle aasta pooles mais juba valmis on.
Väike kasvuhoone on hetkel kurgi- ja kõrvitsapottide päralt.
Üks kõrvitsasort on sel aastal eriti uhkete idulehtedega sattunud - nii 10cm pikad. Alloleval pildil keskmine pruun pott on 20 cm läbimõõduga.
Ülejäänud selle aasta tegemised on rohkem jätkuprojektid - kirsiallee sissesõidutee ääres näitab esimesi õisi. Kaks puud rivist on otsad andnud, aga eks need jõuab asendada.
Eelmisel aastal alustatud paeterrassi äärne haljastus hakkab jumet võtma. Need valged träpsud seal muru taustal, on lumilaugud.
Kohutavalt armsad nii kaugelt kui lähemalt vaadatuna ja varase õitsemisega ka.
Püvilill
Pisitasa kogun siia mujalt aiast kiviktaimlalilli ja no juurde peab ju ka ostma.
All aias õitsevad tulbid-nartsissid. Kollased tulbid on hästi paljunenud ega pirtsuta põrmugi, et neid suviti üles võetud ja kuivatatud pole.

Teised on paljunemisega tagasihoidlikumad.
Veel kaks sorti, kusjuures sel kõrgemal...

on ka seest vaadates põnevad õied.

Ebaküdooniapõõsas õitseb meil kevadel kaks korda - kõigepealt kollaste metstulpide õitega.
Nartsissidest on sel aastal üllatavalt hästi end topeltõielised üleval pidanud - muidu ikka kippus suurte õite raskus õievarre murdma, aga tänavu pole viga.
Sellegipoolest eelistan ma pigem lihtõiega nartsisse - need kobarnartsissid on eriti sirge selja ja elegantse hoiakuga.
See blogipostitus oleks jäänud olemata, kuimitte mul keset kurkide potti istutamist taburetilt jalg poleks ära tulnud. Leidsin asenduseks küll ühe poti, mille otsa istuda, aga tolle põhi oli jällegi mullane. No tarisin siis voolikuotsa ligi ja saigi potipõhi kernasti puhtaks, kuid kuivatada polnuks küll millegi muu, kui oma pluusisabasse või püksipepusse ja siis ma lõingi käega - aitab! Väike puhkus puhkuse ajal kulub ka ära. Võib olla ma siiski õhtul potitan neid kurke edasi...

Nurmenukukollane aeg

2010-05-11T18:40:00.002+03:00

... ja rabarberikoogi aeg ja emadepäeva aeg ja takkapihta kõige kõige kiirem aiaaskelduste aeg. Õnneks on töölt mõned vabad päevad, mis esimeses järjekorras kuuluvad köögiviljaaias peenarde tegemiseks ja külvamiseks. Kõrvaloleval pildil väike meenutus emadepäevast - seinale riputatav "tähtsate pisiasjade tasku" on pesamuna tehtud, nurmenukud korjas teine piiga. Ja mainimata ei saa muidugi jätta, et lokkis külgedega vaas on minu talvine nikerdus keraamikakojas.

Ka püsikupeenardes on käsil rohimis- ja istutustööd. Aprilli alul kingiks saadud päevaliiliad läksid sel aastal otse aiamulda - loodetavasti nad ei pahanda ja kohanevad karmi kliimamuutusega. Seda enam, et nad said kohe omale ka imevahvad nimesildid tänu Köögikatale. Minu laiskuse ja puuduliku järjepidevuse juures istutusskeeme ja sordinimekirju üles tähendada on nimekivikesed ütlemata tänuväärne tugi isiklikule mälukettale. Nimekivikesi jätkus teistelegi - näiteks neile võrkiiristele siin.

Aiavaasis leidsid koha potinartsissid, kus nad silmailu pakuvad kindlasti kauem kui meie kuiva ja kuuma kliimaga siseruumides. Igatahes suured-suured tänud Köögikatale!

Kui hilisemad nartsissid peenral alles häbelikult päid tuules noogutavad,

on varasemad sealgi ammu õites.

Muidu on aias pilt keskpärane - erinevalt eelmistest aastatest ei suutnud helmikpöörised sel aastal paksu lumekoorma all säilitada tavapärast möödunudaastast lehestikku, kuid nad kasvatavad uue lehepuhma üsna kärmelt. Ka teised püsikud, kes tavatsevad talve muidu lehes üle elada, on sel kevadel tavalisemast rääbakamad. Välja arvatud puksrohi - tema näeb ikka sama värske ja lopsakas - löö või hamabad sisse. Kadunud on kõik lillad krookused?! Neid oli terve väike väli - kas tõesti on võimalik, et keegi usin iga viimse sibula üles leidis ja nahka pani? See-eest tõotavad jõudsalt kasvavad laugud ja teised sibulilled anda uhke show. Isegi kõik 3 sügisel saadud rohtlaliiliat on oma ninad mullast välja ajanud, mis meele iseäranis rõõmsaks teeb. Esimesed tulbid särasid täna avasüli päikesele vastu.Kunagi seemnest külvatud priimulad on kasvatanud korralikud puhmad.

Selle kevade reisilt kaasa toodud aktiniidiad said eile oma ammu plaanitud kohale terassiäärsetele võreseintele. Actinidia kolomikta sildil on muuhulgas vene keeli kirjas "dvupolõi vid". Kuigi minu hääbuv vene keele oskus seda tõlkida ei suuda, loodan ma siiski, et see tähendab, et ta kaaslast ei vaja. Aga actinidia argutad "Issai" ja "Geneva" vajavad ilmselt üht meesterahvast oma seltskonda - vot kui tore, ongi jälle põhjust istikuäride poole sammu seada. Need kadakad ja muud okkalised aktiniidiate ümber on igaks juhuks...kuni ma võrgust kaitsed valmis saan. Teadupärast meeldib kassidele hullupööra aktiniidiaid kratsida. Meil endil küll kasse pole, aga külakassidel kaunis pikad tiirud ja vahel satub mõni meiegi õuele.Et postitus üdini kollane ei jääks, lõpetuseks üks õitsemist alustav roosa bergeenia.

Kasva päeva, jõua päeva

2010-03-21T18:25:00.002+02:00

Kasvab päev päris kärmelt, aga jõudmisega on kahtlasem. Need kaevamise-siblimise-külvamise-istutamise päevad näivad alles kaugel mägede taga... lumemägede taga. Ka hommikukohvi päev sooja päikese all terrassil tundub veel kättesaamatu, kuigi jah, seda päeva annaks labidaga pisut lähemale aidata. Aitaks väikesest nurgakesestki, kui kogu seda arvestuslikku 50+ tonni ei jaksa.

Alumisel pildil vaade köögiaknast terrassile.

Hoopis teine lugu on kasvuhoone juures. No selle, mida veel pole, aga kuhu maikuu algul tomat, paprika ja muu peenem kraam on plaanis istutada. Seal ei ole enam aega päeva oodata - seda lumesulamisepäeva. Õnneks sai sügisel ehituspaberid korda aetud ja vundamenditaldmikud valatud. Nüüd kevadel käib ehitus kaevikutes.

Kui kaasa eile hommikul ehituspoode mööda kappas ja vundamendiplokke otsis, vaadati teda poes, kui tulnukat teiselt planeedilt. Lõpuks pidigi mõne tosina Columbia pärast Tallinna sõitma. Aga täna laotud postvundament annab juba nii palju lootust, et lähipäevil tuleks suuremat sorti külvitegu ette võtta.

Ega ma pole oma tubase külvimajandusega kuigi kaugele jõudnud - esimene kassetitäis (paprikad, piprad, üks sort tomateid, basiilikud, suhkruleht, lavendel) on idulehis. Nagu ka selle aasta uustulnuk pepiino - magusaviljaline tomati sugulane.

Millega ma siis tegelenud kõik see aeg olen, et aiandamiseks üldse mahti ei jää? Esiteks töö - see, mille eest palka makstakse ja see teine - vabatahtlik, mis lihtsalt hea enesetunde tekitab. No ja kes siis suudaks hobitüüpi ahvatlustele vastu panna - õnneks annab neid osaliselt aiandusega siduda. Näiteks selle ribatehnikas potikese saavad basiilikud endale niipea kui on esimesed pärislehed külge kasvatanud.

Veel olen algust teinud aiandusalase propagandaga. Ei, see on nõukaaegne väljend, tänapäeval oleks ajakohasem nimetus teavitus-selgitustöö. Teavitustöö seisneb juurika, kui taime väärtuslikuma ja jätkusuutlikuma osa, positiivsete omaduste propageerimises. Sealjuures on lubatav taime peibutavate, kuid vähemelujõuliste osade (nagu näiteks lõikeõis) mõõdukas mahategemine. Tulemuslikum on selgitustöö, kui seda alustada piisavalt varakult enne sünnipäeva, erinevaid kommunikatsioonikanaleid kasutades ja soovitavalt illustreeritult ;-)

Värske vitamiinipomm

2010-01-24T14:40:00.002+02:00

Et kõik algusest peale ära rääkida, peaksin alustama tollest õhtust mitu nädalat tagasi, kui täiesti mõtlematult ja tagantjärele arusaamatutel asjaoludel andsin kergekäelise lubaduse kaks kõrvitsat purkidesse marineerida, mispeale mu armas mees kooris, puhastas ja tükeldas (meie möödunudsuvise kõva koore ja viljalihaga kõrvitsasordi puhul ongi see üks ütlemata mehine töö) üüratu savikausitäie kõrvitsatükke ja lasi ise kodunt jalga...komandeeringusse. Minu laiskus muidugi ei lubanud marineerimistegu ette võtta ja nii ma neid kõrvitsakuubikuid igasse vähegi mõeldavasse toitu sokutama hakkasin - koogi sisse ja pudru sisse, kuid kuhi kahanes visalt. Ühel õhtul jäätise peale külmunud marjadest sõstrakastet purustades, torkasin nagu muuseas sinnagi kõrvitsakuubikud sisse. Eks te ise tea, et mustsõstrad suhkruga purustades üksiti üsna vänge moos jääb, aga kõrvitsaga segi sai see kraam üks mahe ja mõnusalt värske vitamiiniamps kesk karget talveaega.

Retsept:

Värske mustsõstra-kõrvitsapüree

2 osa külmutatud mustsõstraid
3 osa tooreid kõrvitsakuubikuid
suhkrut maitse järgi

Koostisained saumikseriga püreestada ja valmis ta ongi. Kui mustsõstrad on külmunud, tuleks lisada pisut kuuma vett. Vett võib lisada ka sel juhul, kui on kavatsus teha kastmetaolist püreed, ilma veeta jääb pigem laialivalgumatu moos. Serveerida jäätisega.

Retsept on testitud laste ja kolleegide peal, kuid kõrvitsat koostisainena ei ole suutnud tuvastada ükski asjassepühendamatu. Mustsõstra-kõrvitsapüree on abiks liigesepõletike, neerukivide, kõrge kolesterooli, kõhukinnisuse, hüpovitaminoosi, külmetuse jm haiguste puhuks, kuna mustsõstrad ja kõrvits kahepeale sisaldavad terve rea kasulikke vitamiine ja mineraalaineid.

Ahjah, tänu püreele olen siiani kõrvitsa marineerimisest pääsenud, kuigi mitte kauaks - külmutatud sõstrad saavad otsa enne kui kõrvitsarivi kapi otsas. Egas midagi - tegelikult ongi juba isu parajalt kaneelise ja mõnusalt krõmpsuva marineeritud kõrvitsa järele.

Ta on tagasi!

2010-01-12T20:27:00.005+02:00

Mõned aastad tagasi, suvel, jahtisin teda fotokaga, aga ei õnnestunud mul teda pildile püüda. Isegi mitte tol korral, kui ta endast poole jämedamale mutivolaskile jahti pidas nii, et mutt kräunus kui kass. Tandem kargas aiamaal ühest august sisse, teisest välja kuni ühel hetkel jäi vaikseks - kas sai muti elu otsa või kadusid nad lihtsalt minu kuuldeulatusest.

Viimased paar aastat ma meie tublit aiaabilist kohanud pole ja nüüd siis selline üllatus. Seda, et rebane aknast sisse vahib, on ette tulnud ennegi, ka hiired on uudishimu üles näidanud, linnukestest muidugi rääkimata. Aga täna siis nirk oma uhkes valges talvekasukas.

Huvitav, kas siin pildi peal on ta juba nahka pannud selle halli hiirekese, kes täpselt samas kohas viimati jõulude paiku meie jõulutegemisi piilus ja sügisest saati juba magamistoa kohal lae vahel krabistab?

Fotoaparaadiga kiirreageeris Kadaka kaasa.

Lumemaal

2010-01-05T20:02:00.000+02:00

Lumemaal lumemajad

lumest teed ja ...

... lumest rajad

lumepuud ja ...

... lumemuru

taevast langeb lumepuru

valgustamas lumist ilma

lumest laternates tulesilmad

lumest maja lumetoas

saavad valmis lumeroad

sünnib suurem lumetegu
kestab vilgas lumeelu

kui kord jõuab õhtutund
väike laps näeb lumest und -

lumeunes lumemajad

lumest teed ja lumest rajad...

Värvide pillerkaar

2009-08-23T17:15:00.016+03:00

Augustikuine värvide pillerkaar iluaias. Ilma kommentaarideta. Kiired ajad on.

Jõu- ja ilunumbrid köögis ja aias

2009-08-10T20:03:00.001+03:00

Ongi käes - puhkuse viimane päev. Aias oli päris palju tegemist ja köögis samuti. Supid ja kurgid purki, marjad külma ja pudelisse, lillkapsad külma. Peakapsad paisusid peenral nii kärmelt, et ühel hetkel oli juba paanika, mis nendega peale hakata. Aga pärast eilset hapukapsategu, no esimest korda elus ju sai tehtud, ei tundu asi enam lootusetu - 5l pütti kokku litsudes mahtus kapsaid üksjagu ja küll ülejäänutega seal peenras ka hakkama saab.

Loomulikult jagub hoidistamist veel augusti ja septembrikuusse - sedamööda, kuidas kurgilehemeri peenravahesid vallutab, tuleb ka kurke iga päevaga aina enam.

Tunnelitomatid olid sel aastal sordist Maike - väga tibin-tobin sort avamaale: madal kasv, determinantne, saagikas, viljad ei lõhene, lehed ei kipu haigestuma. Kevadel oli ca 80cm kõrgustel tunnelikaartel kile peal, aga ammu enam mitte.

Kevadel istutasin peakapsad vaheldumisi rooskapsataimedega, nüüdseks on peakapsad vahelt välja korjatud ja rooskapsad nii vägevaks kasvanud, et puusani kõrguvad taimed on juba lahtipidi koos. Kapsaste ees on üks kolmest porgandipeenrast ja kapsaste taga herned.

Herneste taga omakorda on päike hakanud maisitõlvikute juuksetutte pruuniks värvima, st. et viljad on nüüd küpsed.Murelaps pampel annab samuti saaki. Murelaps selles mõttes, et kasvatab liig pikki võrseid, mida on kohutavalt raske toestada ja mis toestamata murduvad või lääbakile kaarduvad, aga mul on temaga juba plaan küps - järgmisel aastal saab pampel omale uue ja uhkema koha.Aga nüüd neist jõu- ja ilunumbreist aias - kui juulikuises puhkuse alguse postituses nägi minu muruplatsi nihutamine mängumaja pool küljes välja nii,siis nüüd on vaatepilt hoopis uus

Istutatud mättad on juba kenasti kokku kasvanud, nagu olekski kogu aeg nii olnud. Selge on aga see, et juurdelõikajat minust kunagi ei saa - vähemalt pool mätastest jäi puudu, kui neid ühest muruplatsi servast siia ringi istutasin. Sestap on tagumine jupp hetkel musta mulla karva, kuhu muruseeme peale külvatud. Aga muruplatsi servast edasi st. paremale on paari nädalaga tekkinud suisa uus pinnakate - see mängumajaesine plats siin on nüüdsest liivamänguala. Keskelt sügavam - kes teab, äkki on kellelgi vaja kaevuda, servadest on liivakiht õhem - nii 15cm.

Liivaala paremast servast tuleb sel või järgmisel aastal töödega edasi minna - sinna on planeeritud nõlvakindlustus. Aga kui nüüd end 180 kraadi ringi pöörata ja selja taha vaadata, siis seal on samuti suured muutused aset leidnud. Juulis käis kopp ja aitas meil suured peakivilahmakad paari meetri laiuseks paetrepiks laduda. Natike suuri maakive paeterrassi servas nihutas ja tõi juurde ka. Siin pildil on algust tehtud ka killustikkattega teeraja ehitusega. Tänaseks on asi veelgi arenenud. Killustik oli üks eriti hää leid - saime liivakarjäärist liivast välja sõelutud killustiku liiva hinnaga. See sisaldas küll üksikuid suuremaid kive, aga nende väljanoppimine ei võta aega rohkem, kui paar minutit ruutmeetri kohta. Mina olen igatahes väga happy :).Paeterrassi veerde sai kujundatud istutusala head drenaazhi hindavatele ja kuivalembelistele taimedele. Esimene pääsuke - pärgenelas on juba kohal. Killustikkattega teeraja serva kallaku ette ladusin ca 15m pikkuse paest kuivmüüri - see pole veel päris valmis, aga trepipoolne ots on juba oma lõplikus kõrguses. Müüri ja puitterrasi vahele jääb meetrilaiune riba maad, mille peaks järgmiseks aastakse umbrohuvabaks lämmatama ja siis võib sinna juba kellegi istutada - kellegi, kes varjaks terrassi kandva fibopostide ja raudtalade konstruktsiooni.
Lõpetuseks veel üks selleaastane ehitusprojekt - suve alguses valmis puitterrassi ühte äärde võresein koos istutuskastiga. Mitte, et minul selle tegemises miskit erilist rolli oleks olnud, aga neljast võrest koosneva ehitise disainlahendus on küll minu ja sellest ju iga asi alguse saabki. Sel aastal sai siin suvaliselt seemnepakke tühjendatud, aga järgisel aastal, kui muld juba vajunud, on plaanis istutada ronitaimi ja ürdipeenar tuleb ka köögile lähemale kolida.

Puhkusega võib täitsa rahule jääda - ei maganud tühja maha :) Isegi aiast jõudsin puhata - eelmisel nädalal tegime absoluutselt aiandusvaba reisi Rootsimaale - nautisime ilusaid ilmu kohapeal ja võrratult sooja päikeseloojangut veiniga skääride vahel Stockholmist kodu poole suundudes.

Minu lemmik

2009-07-29T21:15:00.001+03:00

Puhkus... ikka veel. Hakkan juba ära harjuma - ei aja enam iga pisemat hetke taga, et mida asjalikku ära teha. Samas üht-teist on tehtud ka - juurdepääsutee on lõpuni valmis. Mitte et minul selle valmimises mingit erilist rolli oleks olnud, küll aga plusspunktid meesperele. Ise olen möllanud muude töödega, mis jäägu esialgu veel saladuseks. Paraku jäid uute projektide varjus püsikupeenrad unarusse. Ei oskagi seisukohta võtta, kas minna nurka häbenema või tunda uhkust ilmatusuurte umbrohuhunnikute üle, mis ma eile õhtuks sellest suurest bordüür-ringpeenrast välja olin rookinud. Aga igal juhul on mul väga hea meel, et paar järgmist nädalat on sellel rindel mureta. Peenar ei ole nii sigri-migri-kirju-mirju ka enam. Paduvihmad ja tuul olid kukekannuseid, kassinaereid, karpaadi kellukaid jt püsikuid kohati külili peksnud ja seetõttu olin kääridega püsikute kallal üsna armutu, aga praegu jõuab nii mõnigi neist veel suve lõpul uuesti õide puhkeda.

Vaatasin viimasel ajal tehtud aiapilte ja mõtlesin, et mida neist siis näidata ja mida kõrvale jätta, kuni otsustasin, et ei panegi seekord mingit assortiid aia peale kokku, vaid tutvustan üksnes üht väikest - ca 25m2 suurust- juppi suure bordüürpeenra põhjapoolses (pildil vasakul) otsas. See hallides, valgetes ja lillades toonides peenrajupp sai tehtud ja istutatud aasta tagasi, aga juba on ta vaieldamatult mu lemmik igal aastaajal. Peenra halli aruheina mättakestega esiserv aaristab muruplatsi. Siin peenras ei ole ühtegi uhket suureõielist solisti, küll aga grupiti istutatud mitmeid väikeseõielisi meeskonnamängijaid. Aruheinapuhmaste vahel roomab punaseleheline akakapsas, kuid oma liigse agressiivsuse tõttu tuleb tal sealt ühel hetkel välja kolida. Aruheina taga õitsevad alpi jänesekäpa puhmad. Nende taga väikeseõieline helmikpööris 'Palace Purple' ja oma õitsemisaega ootav kukehari 'Herbstfreude'. Tagapool õitsevad metssalvei tumelillad õisikuküünlad, valge vahupilvena aga jaapani astilbe 'Deutchland'.Sinakashalli triibu valgete õietäppidega annab pärl-hõbeleht. Peenra kaguküljelt lookleb teerada, mille veeres kasvab lisaks eelpool nimetatutele veel punaste lehtedega kukehari 'Purple Emperor', valgete õitega põõsasmaran 'McKay's White' ja sihvakas siidpöörisepuhmas. Kaugeima tausta moodustavad hilissügisel õitsevad sügisastrid.
Veel üks vaade teerajalt
Kogu taimevalik püsib kenasti "vormis" kevadest sügiseni - alpi jänesekäpad, metssalveid, kukeharjad, aruheinad säilitavad oma kuju ja õieilu ka sügisel pärast õitsemist ja isegi läbi talve. Lisaks loetletutele on siin peenral peidus veel mitmeid eelmisel ja sel aastal istutatud tegelasi, kes praegu veel välja ei paista, kuid järgmisel aastal kindlasti. Lähipäevadel on plaanis seda peenrakest pisut rappida - puhmakesi jagada, et tühje auke samas stiilis täiendada. Ilu teadagi nõuab ju ohvreid.

Õied itaalia moodi

2009-07-21T22:18:00.003+03:00

Kui ma nädal tagasi palusin oma kallil abikaasal, kes meie peres tavaliselt poes käib, tuua järgmine kord pudel õlut, tõstis ta kärmelt pilgu, vaatas murelikult otsa ja uuris tõsisel moel, et mis siis nüüd lahti on. Mina, kes ma alkoholist tarbin vaid äärmiselt piiratud valikut valget veini ja haruharva külma ilmaga mõne tilga konjakit kohvi sees, nõuan äkisti õlut ja kohe terve pudeli! Tegelik põhjus oli lihtne - juba talvel tuli selline tunne, et peaks sel aastal ometi need kiidetud tsukiiniõied ära proovima. Itaalias on tsukiiniõied traditsiooniline toit ja neid kasutatakse köögis mitmel moel - praetakse taignas, täidetakse, lisatakse panniroogadele. Toiduks sobivad õied peavad olema tugevad, värsked ja pisut juba avatud. Õite sugu ei ole oluline, aga etteruttavalt pean mainima, et meile maitsesid isasõied paremini - jäid kuidagi õhemad ja hõrgumad. Pildil parajas küpsuses emas- (ülal) ja isasõis (all).

Otsustasin esimeseks katsetuseks taignas praetud õite kasuks. Sabad jätsin praadimise ajaks taha, sest varrekesest on taignasse kastmisel mõnus kinni hoida. Internetist võib mitmeid erinevaid taignaretsepte leida - taigna vedeldamiseks kasutatakse piima, õlut, mineraalvett või nenede erinevaid kombinatsioone. Minu valik:

18 tsukiiniõit

250ml õlut

250ml piima

1 muna

3 kuhjaga spl jahu

soola
õli (oliivi) praadimiseks

Munast, jahust, soolast ja piimast (koos õllega või ilma) segada taigen. Minu taigen sai kaunis vedel, panin igaks juhuks 1 lisalusikatäie jahu, aga takkajärgi arvan, et ilma selleta oleks õied tiba krõbedamad saanud. Õied kasta taignasse ja praadida õlis, kuni on saavutanud kuldse jume.

Praetud õied asetada paberile nõrguma. Nii lihtne see ongi. Maitsesid head, iseäranis isasõied. Otsa said nad ka kohe. Maitse on maitseasi ja pikemalt kirjeldada seda ma ei püüagi. Tuleb ise järele proovida! Meie teeme teinekordki.

Meil oli 13 õit, mistõttu jäi törts tainast üle - sellest sai väga huvitava õllemaitselise pannkoogi. Pool pudelit õlut jäi ka järgi - kaasa arvas, et see on asja juures lisaboonus ja et võiks neid tsukiiniõisi kohe sagedamini teha. Head isu!

"Turulkäik"

2009-07-18T19:28:00.000+03:00

Eile oli jälle üks selline päev, kus hommikust õhtuni sai rabatud. Esiteks oli küla pealt kopp tellitud, mistõttu päeva esimene pool kulus poolikute tööde jätkamisele ja kui juba sihuke suur massin õue peal, siis ka poolikute tööde juurdetekitamisele. Oeh... Igatahes teetruup sai paika ja enam ei tohiks ohtrad lumesulamis-ja vihmaveed meie juurdepääsuteed mülgastada. Suuremal hulgal igatsugu kive sai liigutatud, mõned kännud juuritud jpm. Aga eks neist annab juttu teha mõnes järgmises postituses. Igatahes oli tänaseks meie pere täisealistel liikmetel võhm väljas ja liha liiga haige, et aias uusi jõu - ja ilunumbreid sooritada. Et ilmateadegi seekord kraadidega ei koonerdanud, sai täna selline lõdvem päev võetud. Hommikukohvi juues teatas isa telefonis muuhulgas, et tal juba turul käidud. No patseerisime me siis ka terrassi pealt alla "turule" - pea- ja lillkapsad täitsa kobedad ja ilusad, võtsin neid paar kilo. Porgandid on alles õblukesed, aga vajavad harvendamist, seega punt porgandit ka. Kõige enam vajavad nad muidugi vabastamist kannikestest, aga see on nii raske, raske. Oleks need kannikesed siis pisut koledamad, aga peaaegu mustjaslillad.

Mu abikaasa leidis, et tomatit ja kurki kuluks ära. Ja hernemaias on ta ka. Ega siin tomatid punaseks minna jõuagi, juba kerge oranžika jumega korjatakse ruttu tuppa.

Nojaa kurke peab niikuinii 2-3 korda nädalas korjama, et viljad üle ei valmiks ja taimed ikka kenasti tootmisfaasis püsiks.

Maisisaak tuleb sel aastal korralik - praegu õites.

Mina käisin kääridega arbuusipeenra üle, ega sealt palju üleliigseid võrseid lõigata veel polnud, aga nood võrsed, kus vili moodustunud, lõikasin pärast kolmandat lehte ära.

Meie murelaps - pampel. Kasvatab teine kaks korda pikemaid võrseid kui vaarikas ja nii need siis kaarduvad üle toestusnööride otsapidi taas maani, veerandmeetrised viljaraod päikese poole püsti. Osad oksad on juba toestusnööri kohalt murdunud, osa mullapiirilt. Peab veel mõtlema, mis nendega ette võtta.

"Turul" käidud, võib potid tulele panna.

Kiire, kerge ja maitsev - keedetud lillkapsas riivsaiavõiga, kurgi-tillisalat hapukoorega ja kana.

Kui asi juba kulinaariale kirskus, siis panen paari päeva tagasi laste tehtud hommikuvõileivad ka siia. Tooraineks lihtsad ja tavalised asjad: leib, sai, riisileivad, või, muna, sink, muna-majoneesivõie ja oma aiast kurk, tomat, till, salat, füüsalimarjad.

Ja tulemus

Kõht täis - hea unelda... Maal on ikka mõnus elada - jõusaal, turg, vabaõhukohvik - kõik lõbud omast käest võtta! Seniks kuniks..., sest aed annab juba märku, et õige pea tuleb meil taas avada oma Minisalvesti vabrik.

Pooleli

2009-07-13T16:30:00.000+03:00

Suvi on nüüd peaaegu poole peal, võib olla ehk mitte ametlikult, aga minu jaoks küll. Juuli keskpaik poolitab kogu suve. Iluaias õitsevad kesksuvised kukekannused, sõrmkübarad, päevaliiliad, liiliad, muskus-kassinaerid, roosid, üheksavägised, esimesed kobarpead ja astilbed.

Tarbeaiaski on kõik poole peal - kaalikas, nuikapsas ja peakapsas tulevad söögilauale juba otse peenrast, salatit ei jõua ära süüa, esimesed herned ja tomatid on mekitud. Maasikad on igapäevaselt menüüs ja varaseimad mustsõstrasordid meelitavad sõstrakooki tegema. Huvitav, kuidas metsas mustikatega lood on?

Aga kõige rohkem on pooleli siin ja seal erinevad aiatööd. Meie pargiala, kuhu möödunud aastal sai istutatud hulk okas- ja lehtpuid, on saanud sel suvel täiendava pinnasega täidetud, silutud, drenaažitud, tasandatud. Aga oi, kui palju aega siia veel kulub, enne kui on lootust muruniidukiga seda ala hooldama hakata.

Siit 50m edasi on mu kallis abikaasa teinud tublit tööd - trimmerdanud ja saaginud võsast puhtaks 19. sajandi lõpust pärineva teejupi. Vaade teele alt mäkke üles.Teekoht ise võib muidugi palju vanemgi olla. Aga hiljem, esimese Eesti Vabariigi ajal, kaart siia teed enam ei näita. Verstakaardi pealt määratud umbkaudne tee asukoht oli looduses suhteliselt hõlpsalt leitav - ida-lääne suunas jookseb muust maastikust tiba madalam paari meetri laiune nõgu, piki mille põhjakülge on kunagi kuhjatud paekivivall. Suurem osa tööd on sellega veel ees, enne kui sest taas tee saab - võsajäätmed vaja lõkkesse tarida, kibuvitsa ja toomingakännud välja juurida. Siis kunagi ehk võib ka meie pisikesed "aardeotsijad" peale lasta - mine tea, mis vahvat kraami võis mõisniku tõllast pudeneda, kui ta suvemõisast peamõisa poole siin mäest alla uhas! Esialgu jäi silma küll pigem nõukaperioodist pärit klaastaara, aga järeltuleva põlvkonna jaoks peaks seegi juba ajaloolis-arheoloogiline leid olema.

Vaade ülal alla - päris hea! Kunagi oli vaateväli kindlasti avaram, aga nüüd on võsa osaliselt ette kasvanud - no vaatame, võib olla puhastame selle võsa ka ära, aga igal juhul on see juba kaugem tulevikumuusika.

Kui nüüd aia poole tagasi tulla, siis on siin veel päris mitu projekti teoksil - tagasihoidlik kraavikalda kindlustus. Mul oli raskusi selle kraavikalda rohimisega - ühest küljest hoidis murukamar pinnast kraavi varisemast, aga teisalt on siin ikkagi peenar ja ei peaks umbrohule kohta olema. Sestab saigi veepiirile rida maakive laotud, veepiir kividest kõrgemale ei tõuse ja piisavalt lauge kallas pealpool kive ei ole enam nii varisemisaldis. Igaks juhuks istutasin ülalpoole kive hea juurekavaga taimi - Hoopesi heleeniumid kasvatasin ekstra seemnest, laialehine tarn on hea laiutamiskalduvusega, siberi iiriseid oli siin ennegi. Loodetavasti katavad väljavalitud kärmelt kogu mullapinna ja siis ei ole enam väga tihti asja kraavis rohimas käia. Aga loomulikult, nagu näha, on see tegemine siin alles POOLELI!

Kogu viimase nädalavahetuse olen aga möllanud muruplatsi nihutamisega. 400m2 platsi nihutamine ei ole naljaasi. Ja ega nii ogaraks tööks ei õnnestu abilist ka värvata. Kaasa näost võis küll välja lugeda, mis ta asjast arvab, aga mind ümber veenma ta ka ei vaevunud. Tgelikult seda viimast ei ürita ta ammu enam mitte - pragmaatiline "kahe jalaga maas" inimene mõttetustega ei tegele! Ok, vähemasti turgutas ta mind kohvi ja lõunasöögi ja veini ja jäätisega pärast seda kui olin päeva esimese poole labidaga paeklibust maad uuristanud, kive sorteerinud, pinnast minema kärutanud. Edasine plaan on olemasoleva muruplatsi teisest servast murukamar lõigata ja see siia ringi istutada. Muruplats jookseb nüüd mäenõlva sisse, aga see on tühiasi, nagu Karlsson tavatses ütelda. Asi see siis mägesidki natuke nihutada. Platsi teises küljes läheb lillepeenar iseenesest tiba laiemaks ja kuigi mul polnud plaanis istutusalasid sel aastal laiendada, siis ma arvan, et see ei lähe arvesse, kuid ära kulub igatahes.

Kõige põnevam projekt aga on pooleli siin - kiviterrass ja selle haljastamine! Praegu on asjalood seisma jäänud kopa kutsumise taga ja kopa kutsumine seisab jällegist teetruubi taga ja teetruup transpordi taga ja transport... õigluse või asjaajamise taga, kuidas võtta. Ahjaa, sellega seoses veel üks selle suve töö - pool sissesõiduteed truubikohani on ju ka valmis! Ainult see teine pool siis nagu ikka - pooleli! Selle kõige juures on päris hea teada, et suvigi alles pooleli on. Ja mis kõikse parem - PUHKUS! Ei ole veel isegi pooleli - alles täna algas!

Päikene paistab ja...

2009-06-30T21:40:00.015+03:00

... loodus lokkab. Ja ristik murus... Köögiviljad ja püsikud ka, aga mitte enam nii iseenesestmõistetavalt. Kui mõnel pool Eestis anti paar päeva tagasi vihma, siis meile ei jõudnud midagi. Juba teist õhtut vean vihmuteid mööda aeda ringi. Kõige hädalisemad - kapsad, salatid ja kaalid said oma jao esimesel päeval ja kasvasid selle peale kohe silmnähtavalt.

Iluaed saab ka oma osa. Sellise tempoga kulub aia kastmiseks muidugi oma 3 päeva ära, aga taimed on tänulikud. Esimest aastat puhkes õitsele siberi iiris "Snow Queen", kes ajab oma õied uhkelt üle lehepuhmiku püsti.

Õied lähemalt ka

Üsna sarnase õiega on ka "Butter and Sugar"
Lisaks neile on kraavi kaldapealses peenras veel asukoha järjestuses siberi iirise põhiliik, "Blue King", "Wine Wings", "Roaring Jelly" ja "Sailor's Fancy". Viimane ongi pildil.

See siberlasteinfo oli nüüd küll pigem mulle iseendale, et kui kedagi vaja tulevikus tuvastada, siis oleks blogi üks võimalik koht.

Aga muidu õitseb aias hetkel muidki iludusi - näiteks kurereha pehmed padjad.Alpi jänesekäpp ja metssalveid.
Metssalvei salvia nemerosa sinine meri

Vialii priimulad ja peekerlilled. Vialii priimulad on külmaõrnad ja kevadel arvasin esialgu, et nad ei elanudki talve üle, aga ühel hetkel ajasid värsked rohelised leherosetid nina mullast välja ja peagi järgnesid ka õievarred. Erinevalt muudest kevadel õitsevatest priimulatest õitsevad vialiid pikalt-pikalt.

Tõrvalillede ja lupiinide keskel lauk "Mount Everest"
Lõpetuseks nurmnelgid madala jaapani enela "Gold Mound" (kui ma õigesti mäletan) seltsis.

Tõrksa taltsutamine...

2009-06-26T18:00:00.000+03:00

... ehk lugu sellest, kuidas me Pepi kevadel kooli panime.

Pepi on iseenesest üks ütlemata hästi õnnestunud pirnisort, kellel kõik parimad omadused olemas:

suur saagikus,
varane saagikande algus,
maitsvad viljad.

No mida veel tahta! Teatavasti kannavad õisi ja vilju vaid pirnipuu horisontaalsed või vähemalt diagonaalsed oksad, nagu see oks siin:

Aga jäärapäisel Pepil on paraku komme ajada kõik uued võrsed otsejoones taeva poole püsti. Nagu arvaks end olevat miskine udupeen iluvorm - fastigiata või pyramidalis! Mitu aastat püüdsin heaga - st. oksakääridega oksi kärpida välimisele pungale. Pepil polnud sest punga sättimisest muidugi sooja ega külma - ikka kasvatas uue oksa püstloodis üles. Aga ega's minusugune saa siis alla anda - lõppeks olen minagi ametlikult jäärapäine - otsisin välja nöörijupid - vanad püksirihmad, kaasa rammis maasse mõned postid ja nüüd ei jää Pepil enam muud üle kui oma oksad horisontaali kasvatada. Eks sügisel paistab, kas ühest koolisuvest aitab või vaja teda veel aastaks istuma jätta.

Igatahes muus osas on Pepi igati asjalik, iseäranis mis saagikust puudutab. Tark oleks isegi juunis viljaalgeid harvendada - saaks pirnid suuremad. Meie seda siiski ei tee - lastega peres on tähtis, et maitsvaid pirne oleks võimalikult palju, viljade suurus mängib vähem rolli. Lisaks kahele Pepile kasvab aias Belorusskaja Pozdnaja noor istik - tema peaks tulevikus andma pirne pikemaks talviseks säiltamiseks.

2009-06-19T22:37:00.015+03:00

Mõtlesin, et vaataks vahelduseks viimaseid klõpsitud pilte...kuni veel saab. Õhtul rohides hammustas üks kuri psike satikas mu vasaku silma nurgast ja kogemus eelmisest aastast ütleb, et hommikul võib mul vaja minna valget keppi ja päikeseprille.

Maja põhjaküljel peenras on suuuurte roheliste lehtedega hostad - pärit mehe vanavanemate aiast, kus nad omal ajal palistasid maja peasissepääsu kõrval majaserva. Kui ma nad meile tõin, meil maja veel polnud ja hostadel tuli esimesed aastad veeta päikeselisel ringpeenral. Ei meeldinud neile seal - lehed jäid kribuks ja puhmad lahjaks. Täna on "need" hostad oma õigel kohal tagasi - palistamas reana peenart nüüd juba meie maja väisukse juures ja taas on nad uhked ja lopsakad elustades maja valget kiviseina ja olles taustaks õrnematele. Pildil hostad kivirikuga.

Tiarellid tervitavad ka kojusaabujaid.

Maja põhjakülje kallaku 1,5 a tagasi rajatud peenar on juba päris tihe võsa - helmikpöörised, erinevad hostad, mõned okkalised.

Siia tõin päikese eest varju ka valged vägiheinad, kes õitsevad nüüd pikemalt ja rikkalikumalt.

Kui maja ees kasvavad valdavalt valgeõielised püsikud, siis allaias on peenrad juba märksa värvikamad. Eelmisel aastal rajatud peenrajupp koos teega meenutab pisut sügist. Tegelikult on need pruunid puulehed aruheinapuhmikute vahel hoopis akakapsas. Teerada, mis tulevikus peaks mõlemalt küljelt osaliselt puhmikutega kaetud saama, ei ole seda veel teps mitte - üksnes naistenõges on heitnud killustikule lebotama.
Teest paremal õitsevad veel päris rahulikul toonil laugud.

Edasi aga läheb juba kirjumaks.

Viimased tulbid

Iirisejuurika kinkis kaasa eelmise aasta sünnipäevaks - pooleteise aastaga ja nii kobe juba! Et kui see valimine nii hästi välja kukub, siis võiks ... ;)

Tanguutia elulõng sätib end õitsema.

Tapurlast Tõnu talu puukoolist toodud kaunis deutsia ei karda talvist külma ja kasvab jõudsalt.

Kevad tarbeaias

2009-06-06T16:31:00.010+03:00

Kui tänane hommik välja arvata, on viimaste nädalate tegemised enamasti aset leidnud tarbeaia poolel. Vaja ju seemned ära külvata, kogu ettekasvatatud taimekraam maha istutada ja samal ajal juba teisest otsast seda dzunglit hooldada ja poputada ka. Vahva on see, et tasapisi hakkavad taimed juba saagilootust näitama - kõrvalpildil on esimesed füüsalimarjad, mis kadusid täna kiiruga pesamuna kõhtu. Sel aastal õnnestus saada leedukate firma "Seklos" kuni 30 cm kõrguse peruu füüsali seemneid ja tõepoolest taimed hakkasid esimesi vilju moodustama juba 10cm pikkusena. Ei mingit 2m kõrgust võsa, nagu tavaliselt. No tavalisi külvasin ikka ka, aga need alles õitsevad istikupottides. Homme ongi plaanis üks suurem ja viimane istutamine - füüsalid, kurgid, kõrvitsad, paprikad jmt kraam, mis öökülmaohus siiani veel rõduriiuleis passib.

Muist kraami on juba ka avamaal madalais tunneleis - tomatid ja maisid. Madalad füüsalid ja arbuusid elavad eelmisel suvel nikerdatud kõrgpeenrail - pakkisin täna neid paremini sisse.

Eile näitas Windguru ilmasait meie kanti ööseks -1 kraadi, täna oli sellest saanud küll +1, aga see ennustus ei käi ju maapinna kohta. Igatahes alustasin lõuna ajal juba ettevalmistustega külma puhuks. Arbuusid said igaks juhuks lisaloori.

Kasvuhoones öökülmamuret õnneks pole ja seal on juba aimata, mis tulemas. Kolleegi kingitud San Marzano iseemneist kasvanud tomateil on sellised omamoodi välja veninud viljad - justkui mõjuks neile mitu korda suurem raskusjõud.

Kasvuhoone tagumisse otsaseina akna alla sai väike jupp peenart lisaks tehtud, enne läks vahekäik seinani välja, aga ega siis väärt pinda saa raisku lasta. Siia kolis kohe sisse ripptomat "Gartenperle" - kõigest 1 taim, aga laiutab juba meetrilaiuselt, oksad ripuvad üle 30cm kõrguse äära otsapidi maani - mis tast niiviisi suve lõpuks saab?!

Õnneks on mitu sama sorti taime terrassipottides - seal jagub rippumisemaad rohkem. Esimene tomat võtmas jumetki.

Paprikad, mitut sorti, kasvatavad vilju. Kahjuks ei õnnestunud mul sel aastal Gypsy seemet hankida ja nii on seda sorti vaid kaks taimekest eelmise aasta seemneist. Tuleb järgmisel kevadel agaram olla, sest sort on raudselt üle kõige!

Nagu ma postituse alguses mainisin, ei olnud tänane hommik teps mitte köögiviljane. Nimelt oli meie vallas rohevahetus, mis laabus väga kenasti - mina sain kevadel oma maja seina äärde kogutud taimetuustidest lahti ja mõned uued asukad aeda ka. Tänu Köögikata toodud paljasjuursetele enelapoegadele, said kõik teisedki soetatud taimed kohe koju jõudmise järel maamulda. Muuhulgas uudistasime meid võõrustava ja selle naaberaia avaraid lillepeenraid, kus oli kodu leidnud palju põnevaid põõsaid ja püsikuid. Suured tänud agaratele Kuusalu küla daamidele, kes taimevahetuse organiseerisid ja meid külalislahkelt oma aias võõrustasid!

Vihmase ilma ajaviide

2009-06-04T18:57:00.003+03:00

Sajab, sajab, sajab...sajab, sajab, sajab...vihm kastab janust maad, kuid aednik pole ikka päris rahul...näpud ju sügelevad. Siin ajaviiteks üks aianduslik näpuharjutus mu kevadises moonipeenras (klikka lingil).

moonid kõik on pikkkad...

Kui nüüd ühest pildist väheks jäi, sibli oma virtuaalses peenras ka! Ja õues - las kallab... vahelduseks kulub väike tubane puhkus marjaks ära.

Tibusid loetakse...kevadel

2009-06-03T23:20:00.000+03:00

Vaataks õige, kuidas möödunud aastal meie aeda kolinud uustulnukad ja muidu külmahellemad vanad olijad talve üle elasid. Kõrval pildil jaapani ebaküdoonia õied - sel aastal tõotab head saaki ...mmm:P

Itaalia aarum tegi rõõmsa üllatuse. Ülemöödunud sügisel tippisin mulda 5 mugulat, eelmisel suvel näitas elumärki üks kidur leheke vaid ühest mugulast. Olin juba kindel, et ülejäänud mugulad läksid looja karja, kui äkisti sel kevadel pistsid kõik 5 mugulat nina mullast välja - igaühel mitu kirjutäpilist lehte, kusjuures neid erkkollaseid täppe ja rootsujooni aina lisandub.

"Väike, aga tubli!" tiitel läheb seemnest kasvatatud kanada juudapuudele - elasid kõik ilusti talve üle kõigest ühe (loe:ühe) kuuseoksa all muidu lagedal tuulisel alal.

Villase lodjapuu kirjulehine vorm, saadud vahetuskaubana Vahtrakeselt, on ilmatuma kenake ja kasvab jõudsalt.

Vana olija, kuid siiani väheste õitega esinenud kaunis ebaküdoonia "Elly Mossel" on sel aastal loobunud minimalistlikust stiilist ja hiilgab märksa külluslikumas õievahus kui tavaliselt. Buddleiagi oksad pidasid seekord külmale vastu.

Keerdoksaline punaselehine sarapuu, Poola päritolu, elas samuti talve kahjustusteta katmata kujul üle.

Sarvpuud langetasid lehed juba möödunud aasta suve lõpul, kuni selle nädalani ei paistnud neil mingit elumärki olevat, aga vot nüüd äkisti on väikesed pungad lehti pungitamas :) Siidpöörise puhmas on endiselt puhmas. Kaunis deutsia on igati asjalik - põõsatäis õisi peagi puhkemas. Rõõmsa üllatuse tegi musta leedri punalehine sort "Black Beauty" - igal aastal on ta lume-või mullapiirini külmunud, kuid sel aastal ei läinud külmaroaks juppigi. Ehk oli asjaks, et tal suve lõpul oksi tõsiselt kärpisin.

Külmaroaks läks luuderohi, kuigi kevadel näis veel elus, tõrvikliiliad katuse all, kuigi eelmise talve pidasid tillukesed seemikud vastu, vialii priimula, kuigi miski kribal veel hingitseb, üks ussuuri pirnipuu, kuigi teine on alles, paar kirsiistikut hekireast, fuksia fuchsia magellanica kõik kaetult õues talvitunud taimed, kuigi seemnemaailma leht lubas, et saab õues kasvatada. Kui nimetatud taimede puhul oligi arvata, et ega neist asja saa, siis kõige rohkem on mul kahju pisikesest robiiniavõsust, kes talveunest enam ei ärganud. Teda ma tahaks kangesti jälle katsetada.

Poola puukoolid II osa

2009-05-14T20:00:00.000+03:00

Et mis ma siis Poola puukoolidest kaasa tõin? Kõigepealt ütlen ära, et väga laia sortimendiga puukooli peale ei sattunud - hektarites olid suured, aga sortiment üsna keskmine ehk siis head tuntud sordid, mis sobivad nii koduaeda kui ka suurte haljasalade haljastamiseks. Et me reisimarsruut sõidu kestel pisut muutus, pidin varem valmis vaadatud puukoolide asemele uued otsima lühikese ajaga hotelli hommikusöögilauas ega jõudnud enam sortimenti seetõttu läbi kammida. Teine asi, mis kaasatoodule piirangu esitas oli väike madal sõiduauto pagasiruum - seega igasugu puud ei tulnud kõne alla ja piirduda tuli põõsaste ja püsikutega. Kõrvalfotol õisküüvits pieris japonica. On pisut külmaõrn, nagu ka palju teisi kaasatoodud taimi. Kuna aga eelmise aasta reisilt toodud õrnakesed elasid kõik möödunud talve kenasti üle sh. punaseleheline keerdoksaline sarapuu ja püstiste okstega luuderohi, siis on ju vaja omal nahal ikka edasi katsetada.

Iseenesest on Lõuna-Poola rahvas väga sõbralik ja külalislahke, päris mitmest müügikohast pandi mõni taim kingiks kaasa - põõsasmaranaid, pelargoon. Raskeks teeb suhtlemise asjaolu, et inglise ega vene keelt naljalt ei osatud. Päris Poola lõunapiiri ääres on tegelikult kunagised saksalaste alad - võimalik, et saksa keeles oleks saanud juttu teha küll. Aga mina peale "hier ist ein bar blumen fur sie!" ei oska ja üksi selle ilusa lausega väga kaugele ei jõua. Aga õnn seegi, et taimemaailmas on olemas ladina keel :)

Aga nüüd ülejäänud ostudest. Cockburni vaarikas Rubus cockburnianus - selline kollaste lehtede ja valgete vartega vaarikaline. Õite värviks pakutakse netis küll valget, küll roosat, küll purpurit - eks see siis paista kunagi. Sellest, kas tema musti vilju suhu ka tohib pista, pole veel õnnestunud välja selgitada - näikse nagu sõjasaladus olevat :)

Natuke sai kaasa toodud forsüütiaid - siin selline kirjuleheline värdforsüütia "Golden Times" Forsythia intermedia, et noh, kui peaks pirtsutama ja ei taha õitseda, siis tühja kah - aitab lehevärvistki.

Ebajasmiini hübriid Philadelphus hybrida "Yellow Gab" võlus mu ära oma värvikooslusega - peaaegu mustjaspruunide oksad ja helekollased lehed. Tea, kas pildilt põõsa nuditud poisipea paistab vai mitte, aga poolakatel on ju komme kole suuri taimi müüa. Õnneks oli mu kaasal vist selgeltnägija võime - igatahes oli ta eelmisel päeval kuskilt ehituspoest oksakäärid ostnud - nii sai hõlpsalt nii mõnigi põõsas pagasiruumi vormi pügatud :)

Taga kanada tsuuga Tsuga canadensis, keskel väikeseõieline tamarisk Tamarix parviflora, ees üks kurereha. Tamariskid olid Poola linnahaljastuses üsna populaarsed - parasjagu õites ilmestasid tänavaid nende vanaroosat värvi õievahu kuhilad. Õrnake jälle.

Taga lokkis kollaste lehtedega Hollandi jalakas Ulmus hollandica "Wredei" - no otsime talle soojema koha, paremal pisarmänd - talle otsime veel soojema koha, aga kui tahab külmaroaks minna, las siis läheb, vasakul must leeder Sambucus nigra "Madonna".

Lõpetuseks veel väike kollektsioon helmikpööriseid - ärge lootke sordinimesid, mingid poolakeelsed sõnad on mul iseenesest olemas, aga pole olnud aega neid inglise keelde tõlkida (kui ma üldse viitsin), et aru saada, kas nad mõnele laiemalt tuntud inglise keelsele sordinimele ka vastavad.

Poola puukoolid pildis

2009-05-12T20:00:00.003+03:00

Köögikata tungival nõudmisel tegin tänastest aiatöödest pisikese pausi. Või on põhjus hoopis mu hüper-super-universaal aiatööriistas, mis lagunes kaheks jupiks. See kadakapuust varrega meistermehe tehtud kartulikook (või kouk? - kuidas seda asja täpselt nimetatakse, pole ma siiani aru saanud) on absoluutselt asendamatu vidin, ilma milleta pole aiatööl mingit minekut. Igatahes andis intsident võimaluse laadida üles mõned fotod Poola puukoolidest.

Kuna me sõidul oli üks kõrvaline põhieesmärk ka, jäi aega niisama maid ja linnu nautida ebaõiglaselt väheks. Õnneks mahtus rangesse ajagraafikusse siiski mitu puukooli külastust Poolas. Et puukoolide osas oli natuke kodus juba eeltööd tehtud, siis teeäärsetele müügiplatsidele meil asja polnud.

ZUREKi puukoolil Swierkieniecis, Katowichest põhjas, oli oma näidisaed.

Purskkaevuga tiigis elasid kilpkonn ja kilose-forelli-mõõtu erivärvilised kalad :)

Ega iga puukool ei asu sugugi keset linna - nt. WROBLEWSKA puupõldudele Borowno külas viis meid selline ühe auto laiune külatee ja muidu reklaamiplakatitest küllastunud Poolas sellele puukoolile ei viidanud ükski silt.

Puukool ise oli muidugi hektarite viisi põldu, kasvuhooneid ja pildilolev müügiplats. Hindu siin taimedel polnud, aga ega raha ka ei küsitud - muist jagati niisama, teistele anti sümboolne hind ja kokkuvõttes ümardati kogu lugu tugevalt alla ka.Üks puukool Nova Dworis.

Kõik külastatud puukoolid jäid Katowiche-Warssavi tee äärde.

Paar aiandusvälist pilti ka - sattusime Saksa-Tšehhi-Poola piiril mägedesse. Kogemata. Maanteede kaardil ju neid polnud...oli üle 100km teejupp, mille plaanisime läbida kõige enam paari tunniga. Tegelikult aga olime ootamatult sattunud pooleks päevaks imekitsale mägiteele, mis vonkles üles-alla-paremale-vasakule mööda mägedest allavoolavate kärestikuliste jõgede orgusid. Teele jäid kaljuseina äärde kokkulitsutud ridakülad, kus sageli polnud tee ja püstloodis kaljuseina vahel ruumi isegi mitte ühele majale Pildid Hrensko asulast Tšehhis.
Eemalt paistsid veelgi suuremad mäed, mille põhjakülgedel lumi ilmselt kunagi ära ei sulagi.
Ühe öö ööbisime Boleslawiecis, mis osutus keraamikalinnaks - igal tänaval olid keraamikatehased. Loomulikult oli ka hotell ehitatud kunagisse keraamikatehasesse ja iseenesestki mõista oli hoone keldrikorrusel riiuliteviisi keraamikat müügil.

Ehk õnnestub kunagi leida ka see aeg, et teha vähemalt 7-päevane reis lõuna suunas - et oleks aega lihtsalt olla.

Puhkus - tõsine töö

2009-05-05T21:30:00.001+03:00

Nonii, juba teist päeva olen puhkusel - korraline, 2 nädalat. Tänaseks on kaks päeva puhatud ja ausõna - enam ei jaksa! See nõuab ikka raudset tervist ja eelnevat trenni! Juba nädalavahetusel ehk siis vahetult enne puhkuse algust suutsin näo ja käed korralikult ära kõrvetada. Selge see, kui oled pika talve istunud paksu kivimaja hämaras katusekambris töölaua taga ja omandanud olematu, valgusepuuduses arenenud idu karva jume, ei ole mõistlik kohe hommikul õue päikese kätte ronida ja end sinna unustadagi. Järgmisel päeval oli dilemma, kas tõmmata sukk pähe ja mängida peenra vahel pangaröövlit või jääda esialgu tuppa. Ma valisin muidugi kolmanda variandi - lootuses, et ehk päike kasvuhoones ei võta, tegin suurema istutuspäeva seal - tomatid, paprikad ja paar füüsalit said mulda.

Jajaa, istutusviirus, mis mööda Eestimaad möllab, on ka siia jõudnud - ikka kassetist potti ja potist suuremasse potti ja potist peenrale ja peenralt peenrale ja isegi peenralt potti. Ma mõtlen, et kui see Rohevahetus sel aastal juba meie kanti tuleb, siis võiks sinna asja teha küll. Raske on otsustada, mida ja palju kaasa võtta - et jumala pärast mind minu oma tuustidega koju tagasi ei saadetaks! Esialgu panin potti pajulehist enelat, kuradipuud, monardat, tähkjat liatrist, kukekannust, virgiinia tonditupikut jmt. Eks siis juuni alul Kuusalu külas ole näha, kas kellegi millegi vastu huvi on.

Aed on üldiselt sellises seisus, et ei tea kuhu suunda tormata - lillepeenrad, köögiviljamaa, kasvuhoone, istikute ettekasvatus rõdul - kõigega oleks vaja tegeleda kohe ja praegu. Samas on viimastel päevadel miskit ära tehtud ka - pool köögiviljamaad on ette valmistatud hilisemate istutuste tarbeks, mulda on külvatud porgand, redis, salat, naeris, peet, nuikapsas ja herneid. Herneid tuleks muidugi juurde külvata ja hilist porgandit ka. Sibulad said tipitud juba varem.

Rõdu rohelised read on ka juba hõredamad - muist potitaimedest kolis kasvuhoonesse tomatite külje alla. Ahjah, leidsin sel aastal põneva füüsali seemet - taime kõrguseks lubatakse vaid 30cm ja tõsi taimed juba õitsevad, esimesed viljadki küljes, ise vaevu 20cm kõrged.

Lilli külvasin sel aastal tagasihoidlikult - valge siilikübar, punane ja roosa idamagun, mõõl ja hoopesi heleenium. Neile kõigile on mul peenardes juba kohad kavandatud, seega ei mingeid hetkeemotsioonidest ajendatud külvikarpide laviine sel aastal. Ja kuhu neid kõiki pannagi oleks - lilleaia laiendamine ei tule praegu töö kõrvalt kõne alla.

Natuke õisi ka - krookused.

Võrkiiris, mille olemasolust mul aimugi polnud - ju ma siis sügisel tippsin neid mulda. Aga ma kujutasin ette, et võrkiiriste õied ikka tiba suuremad on - pildil nagu ongi, aga tegelikkuses sihukesed kribud. Priimulad ei oota, mõni õis oli vist lume allgi lahti.

Suureleheline brunnera

Roosa hanerohi, mis minu päikeselises aias eriti roosa ei olegi. Kortermaja põhjaküljel männi varjus, kust ma ta oma aeda tõin, on samast taimest moodustunud uhke beebiroosa väli.

Söödav kuslapuu on ka õisi täis - temast on väga kena, et pikalt õitseb - nii võib küll öökülm mõned õied võtta, aga päris saagita ei jää kunagi. Muide, päike vist võtab ikka kasvuhoones ka. Õnneks oli eile-täna kohati pisut pilvisem ja näolihaseid annab juba liigutada. Aga see-eest oli ka tuulisem ja nüüd on peavalu ning kurk ka haige, lihastest pole mõtet rääkidagi, eks te ise tea. Igatahes mina vajan nüüd puhkusest puhkust ja olen juba täitsa nõus järgmised päevad ja mõned tuhanded kilomeetrid autoistmel veetma. Suuri reisuplaane pole, aga Lõuna - Poola jäi eelmisest kevadest hinge, ka Tshehhi on sealkandis, võib olla Saksamaa, kaugemale igatahes ei lähe.

Ahjah, kui te mõistatasite, et mis rohelised makaronid seal esimesel fotol on, siis see on murulaugupuhmas. Ah et näritud? No kui sa ikka oled esimene söödav roheline kraam aias, siis sind ka ära süüakse, eks ole:) Järgmine ohver las kosub veel - saab koogi suurema!

Ülaste õitsemise aegu

2009-04-24T18:18:00.013+03:00

Päevad on mõnusalt soojaks läinud - päikest naudib nii inimene kui ka loomapere. Koidikul, kui maa alles härmas ja veel helgib jääkirmetis, alustab oma valjuhäälset mokalaata linnupere. Päeva edenedes jõuab soojus puudeladvust alla maale ja veele. Ülased pakivad oma õie valla. Elu näib muretu ja ilus - linnud liuglevad kevadiselt sini-sinise taeva all ja konnapere koguneb tiigis. Kõrgehäälsele siuts-säutsule ja trillerdusele lisandub konnapapade madal jorisev tämber. Konni on palju, õige palju, kohe päris palju - iga päikeses helkiv kühmuke siin tiigivees on hr või pr konn.

Kõik olekski parimas korras, aga paraku on kahe vee vahel asfalttee. Tee on pikalt sirge ja kiirused suured. Teeületus on loterii - loterii elu ja surma peale. Loterii, kus piletit võtmata jätta ei saa - konnaisandate meelitav kurguhääl teisel pool teed ei jäta valikut. Õnnelikud on need, kel õnnestus tabada autovaba hetk. Õnnelikud on need, kelle ees auto peatub. Õnnelikud on need, keda aidatakse turvaliselt üle tee.

Aga mitte kõigil ei lähe nii hästi - hoolimata ajutisest kiirusepiirangust ja hoiatussiltidest ei aeglusta käiku mitte iga mööduv auto...

See teejupp, mida konnad massiliselt ületavad on tavaliselt mõnikümmend meetrit, see aeg vaid üürike paar nädalat. Võtkem siis autoroolis konnarände kohtades hoogu maha ja laseme nõrgema üle tee! On ju ajaline kaotus tühine võrreldes konnakoorikontserdist saadava elamusega.

Poriaja iluandjad...

2009-04-08T21:19:00.001+03:00

ehk igihaljad püsik-pinnakatjad on esimesed, kes lume sulamise järel istutusaladel silma rõõmustavad. Kuigi täna hakkasid siis lõpuks ka minu aia lumikellukesed õitsema, on muidu õievaesel ajal iga roheline tuust asjaks peenart ilmestamas.

Olgu need siis kõrrelised või akakapsas...

arendsi kivirik...

tiarell...

helmikpöörised...

kirjuleheline hanerohi...

või suisa isuäratavalt värske väljanägemisega tipmine puksrohi.

Muide, praegu, kus maa juba poolenisti sulanud, on ülimalt mõistlik aeg ka saagikoristuseks. Maapirnid tunduvad kevadel märksa väärtuslikum kraam, kui sügisel, kus aed heast-paremast söögikraamist niigi lookas.

Maapirnist ehk topinamburist saab maitsva püreesupi. Mina keedan maapirnid esialgu koorimata kujul potis ära, siis tuleb koor kergesti lahti. Edasi panen patta lihapuljongi - seda on lihtne külmikust võtta, kui teil peaks samasugune kuldaväärt meespool olema, kes regulaarselt iga nädal puljongi valmis keedab:). Lisaks puljongile lähevad patta porgandid, maapirnid, maitseained, tiba suitsusinki ja vahetult enne poti eemaldamist tulelt kukeseentega merevaik. Püreestan saumiksriga ja valmis ta ongi! Värske basiilikulehekese asemel eelistaksin küll tilli, aga no mis teha - tillihooaeg ei ole meil veel käes. Iseäranis hää toit hetkel minusugusele dieedipidajale, kes talve läbi laua taga istudes omale liigselt kilod külge töötanud.

Unistades kevadest...

2009-03-18T15:52:00.001+02:00

On päevi, mil taevakaarel üha kõrgemale kerkiv päike toidab lootust peagi saabuvast kevadest ja paraku on ka päevi, mil sajab taas paksu laia lund ning kevad tundub alles kaugel kaugel mägede taga.

Õnneks aiahullu hinge talv ära petta ei suuda - pikemad päevad, tilkuvad räästad, punnitavad pungad annavad märku, et külm on minemas.

Mõnus on õhtul töölt tulles sajusel teel jää- ja lumerööbastes liuelnuna istuda köögi laua taga ja vaadata, kuidas jälle üks uus õrn õis on oma pungast välja pugenud.

Õied vaasis annavad tunnistust, et sellekevadine viljapuude lõikus on tehtud - ega suurt lõigata olnudki, sest puud ise alles noored ja lõigatud on neid siiani igal aastal.

Esimesed külvid edenevad - piprad-paprikad-tomatid tuli juba ringi pikeerida. Ainult füüsalid on sel aastal kooooole laisad, panin isegi uue laari seemneid mulda, juhuks kui esimene külv päris äparduda kavatseb.

Ühtlasi kolisid taimepojad kütteta verandale - seal neil hea aknast välja vaadata ja endid päikese poole sirutada.

Ainult toalilledega mul asjad ei edene - keda küpsetab põrandaküte, kelle tapan mina ise. Potis lill on justkui puuris loom, kes tahab pidevat hoolitsemist ja poputamist. Sõnajalg jääb iga pesuga üha hõredamaks - peale vannitamist on kindel mats, et veerand lehtedest on murdunud ja tuleb ära lõigata. Aru mai saa, kuidas te oma uhkeid sõnajalgu kadudeta puhastate?!

Palm, tegelinski, ei viitsi oma oma 2-3m lehti püsti hoida ja ajab need horisontaali laiali ja siis me muudkui trambime-nühime-hõõrume neil seljas. Olen varemalt püüdnud ka tugikeppe panna, aga paraku need ei püsi nii raskete lehtede surve all sugugi püsti.

Ei, kevad ei ole enam kaugel, ta on päris siinsamas - akna taga räästalt solpsatavas veetilgas, päikeselise päeva linnusädinas, valges õiekeses köögilaual...

Valmis olla! Start!

2009-02-22T15:00:00.000+02:00

Ma tean küll, et paljudel on uus aiahooaeg juba ammu alanud ja esimesed külvidki tärganud. Mul on see asi sel aastal pisut venima jäänud.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean tunnistama, et kuni tänaseni polnud ma mitu kuud isegi all aias käinud. Veelgi enam - need olid kuud, kus ei enne tööpäeva algust ega peale lõppu aeda isegi ei näinud. Mis ma siis kogu selle aja tegin? Esimesena meenub töö, siis töö ja veelkord töö. Pere muidugi ka, aga see on niikuinii minu elu lahutamatu osa. Korra tekkis juba reaalne lootus, et saan kevade ja suve tööst vabaks, isegi ponnistasin selle nimel, aga paraku uhas koondamislaine minust mööda. Jättes mulle vaid senisest suurema töökoormuse, vastutuse ja kahjutasuks ka pisut kopsakama palga. Põhimõtteliselt olen ma olukorraga leppinud, välja arvatud asjaoluga, et meie üksusele süllekukkunud ebaõnn ehk ajutiselt ametisse määratud uus boss keeldub juhi kohuseid täitmast ja jagab oma allkirju ainult miski salapärase kvoodi alusel, mis on kõvasti kärbitum kui EL kala-või piimakvoot. Aga muidu on töö vahva! Nädala alul käisin nt. plehku pannud oja otsimas - oli teine keskkonnaregistris ilusti paigas, aga maamõõtja plaani pealt miskipärast vehkat teinud. Käisin siis lumes sumpamas ja leidsin, et ojasäng oli oma koha peal täitsa olemas, ainult vesi oli parasjagu ära voolanud. Ja kirsimarjaks koogi peal on hetked, mil on võimalus piiluda sinna, kuhu iga päev niisama ei satu - jaanuari lõpus käisime K.-ga mitmel korra keldreis kontrollimas, kas ja kus ja kes nahkhiirtest on omale turvalise talvekorteri leidnud. Igavesed kondiväänajad on nad küll - vaevu poolesentimeetrisesse prakku suudavad end kokku pakkida!

Viimastel nädalatel on aga tekkinud mulje, et päevad oleks juba justkui tüki maad pikemad ja valgemad ning miski müstiline kihk suunab üha sagedamini mõtteid aiateemadele. Isegi natuke rohkem kui ainult mõtteid - köögiviljaseemned ja mullavaru tarisin juba ülemöödunud nädalal Seemist koju. Ja täna sai siis lõpuks uuele aiahooajale avastart antud!

Hambaork on üks ütlemata kasulik multifunktsionaalne vidin. Pildil paistab paprikaseemne külv orgitehnikas.

Mulda läksid varsseller ja basiilikud - punane ja siis see klassikaline suureleheline roheline. Olen aastate jooksul mitmeid basiilikuid proovinud - kitsaste lehtedega tai basiilikut ja sidrunilõhnalist sidrunbasiilikut ja neil kõigil on omad maitsenüansid, aga üks on kindel - suureleheline roheline, seekord "Sweet Green" on hädavajalik, iseäranis värskelt tarbimiseks, ülejäänud sordid võivad olla lisaks. Samas punaselehelise "Dark Opal" seemned lõhnasid õige tugeva aroomiga, mis annab lootust, et sest võib saada asjalik sort just talvevaru kuivatamiseks. Mulda said veel piprad ja paprikad ja peruu füüsalid. Viimaseid siis kaks sorti - leidsin sel aastal poest füüsali, mille pakil lubatakse kõrguseks vaid 30cm. Arvestades, et meetrine sort kasvab mul alati üle 1,5m, siis oleks poolemeetrine ju igati asjalik- saaks talle saagi kiirendamiseks isegi kattelooritunneli peale panna. No ja siis mõned tomatid külvasin. Üldiselt ma nii vara tomateid ei külva, aga seekord oli mul paar kingituseks saadud seemnepakki - väga põneva kujuga viljad, kuid paraku soojemast kliimast pärit ja pikema kasvuajaga sordid.

Algus on siis igatahes tehtud! Mde, mul on sel aastal lausa kuninglikud tingimused külvitöödeks - talveks sisse toodud aiamööbel sauna eesruumi akna all on selleks justkui loodud. Ei mingit põlve otsas nokitsemist või köögilaua muldamist!

Nüüd ei jää muud üle, kui oodata tärkavat kevadet ja seniks nautida viimaseid talvemõnusid. Ega see talverõõmude nautimine ehk suusatamine kerge lõbu ole - katsu sa kõik need kepid ja suusad liikuma panna, aga kahe mehel nõul ja jõul laabub kõik!

Labidas, lumi ja potisinised küünlad

2008-11-24T17:11:00.000+02:00

23.11.08 12.00 Elekter lahkub. Iseenesest polegi miskit hullu - me olime ju valmistunud. Küünlad olid välja otsitud, joogivesi valmis varutud ja küttepuud toas. Kui meilt lahkub elekter, saab kinnisvarakeeli meie kõigi mugavustega majast kõigi mugavusteta maamaja. See-eest aga palju õdusam koht. Ahjukolde ühes servas tantsib tuleleek ja teises podiseb supp. Ahju ees kaussides sulab WC-loputusvesi. Ilus vaikne õhtu, kui just väljas lõõtsuv tuul välja arvata.

23.11.08 17.00 Mees koos vanema piigaga otsustavad maanteele kukkunud kuuske pooleks saagima minna...et keegi olematus nähtavuses sisse ei sõidaks. Maanteeni nad ei jõua - pisut enne jääb dziip meie sissesõiduteele kinni, jalutavad koju tagasi...

23.11.08 18.00 Kõht sooja suppi täis, lähevad uuele katsele, st. autot välja kaevama. saavad hakkama, aga kuuse on selle aja peale juba keegi teine kõrvaldanud.

24.11.08 02.00 Kesk suurt vaikust saabub elekter ... suure tuleshow ja käraga - pool majatäit lampe löövad valgeks, külmkapp pistab piiksuma, pesumasinad undama. Ahju ligi kokku lükatud elutoa diivanitel magavad lapsed ärkavad mõmisedes üles ja ei nõustu sellises "lärmis" edasi magama. Ok, saavad nad kõik oma tubadesse laiali kolitud ja taas magama pandud.

24.11.08 06.30 Hommik on tuulevaikne. Asume võitlusse hangedega - neid siin jagub. Tuul on klindijalamile ohtralt lund kokku tassinud - alles eile oli siin meie sissesõidutee. 150m jalgrada saab labidaga sisse võetud, autosid aga labidaga tsivilisatsiooni tagasi ei too. Õhtul maantee äärde jäetud dziip osutub tarviliseks varaks - viib nurinata ühe lapse koolitranspordi peale, teise lasteaeda. kolmas saab teeotsast miski külatranspordi peale.

24.11.08 09.00 Sahaga traktori leidmine õnnestub üllatavalt kiiresti, tee on lahti! Isegi kohaliku tähtsusega maanteelt on lumekoristus üle käinud. Enne tööle siirdumist istume mehega hetkeks köögilaua taha end tassikese hommikukohviga premeerima. Õnnelike ja rahulolevatena... kuniks heliseb telefon. Selgub, et kool ei võtnud lapsi vastu, vee ja elektrijama - poiss tuuakse koju tagasi. Ka vanema tüdruku koolipäev ei kesta kaua.

24.11.08 10.00 Mina suundun vapralt töö poole, pärast kahevahel olekut otsustan igaks juhuks dziibi kasuks. Mis sest, et selle mootoririhm on viimase vindi peal ja pole päris kindel kaugele sellega jõuab. Jõuab päris kaugele. Sõiduautoga oleks maksimum 5 km jõudnud, siis oleks lumevaaludes sõit otsa saanud. Dziibiga jõuab kaugemale. Valla piiril saab tee otsa...keset maanteed - edasi läheb vaid kaks rattajälge. Mina rühin ka edasi - õnneks vastutulijaid ei ole. Jõuan tööle. Kedagi ega midagi ei ole, sealhulgas ei elektrit, kütet ega levi. Ilma elektrita pole arvutit ja arvutita tööd ka. Kella ühene koosolek tuleks ilma elektrita isegi kõne alla, aga üksi ajurünnakut pidada oleks veits kentsakas.

Keeran auto ringi ja sõidan kodu poole tagasi. Teel põikan poest läbi - eelmisel õhtul olid küünlad suur kuluartikkel ja varude täiendamine ei tee paha. Jään poodi hiljaks - enamik küünlaid on ära ostetud, järel vaid mitmes mõõdus potisiniseid, võtan siis neid. Tee peal püüan nii Kotka kui Kolga bensukast bensiini võtta, aga kumbki ilma elektrita ei tööta. Tühja kah, tuli veel ei põle.

24.11.08 19.00 Viime dziibi mehaaniku juurde, mootoririhm pidas vastu, aga rohkem ei riski. Homme lähen sõiduautoga tööle... ringiga, suure ringiga - tõenäoliselt mööda Peterburi maanteed.

1. november

2008-11-01T19:45:00.000+02:00

Kui eelmisel aastal joonistas külm juba 14 oktoobril härmatisemustreid, siis sel aastal saabus november veel päris soojalt. Igaks juhuks muldasin täna roosid ära, buddleiad muidugi unustasin, aga nood ongi oma lopsakuses üsna ligipääsmatud. Üles said võetud viimased kaalikad, nuikapsad, korjatud brokkoleid, põldube, kasvukast tomateid ja puu alt õunu. Ülejäänud osa päevast kulus seetõttu muidugi köögiviljade kuubikuteks lõikamisele ja kilekottidesse pakkimisele. Mu viimane leiutis on sügavkülmutatud kastmesegud nt. magushapu kastme jaoks kombinatsioon - õun, tomat, nuikapsas.

Aga aed on veel ilus, eriti päikeselistel hetkedel.

Osad sügisastrid on õitsemise lõpetanud, aga mitu puhmast on alles täies hiilguses.

Kuradipuu on küll langetanud lehed, kuid ähvardavalt ogalised tüved on omamoodi vahvad.

Taevas oli täna kohati nii tume-tume, nagu olnuks seal tonnideviisi vett või lund kohe alla sadamas, aga paar tiba oli kõik, mis sealt tuli. Tore, sest palju sai tehtud ja homme võib süümekaid tundmata jalad seinale visata :)

Aiahooaja grand finale

2008-10-06T19:03:00.000+03:00

Selle aasta aiahooaeg hakkab lõpule jõudma. Pärast ülivihmast suve tundub päikeseline sügis suisa hellitusena. On selline mõnus aeg, kus köögiviljaralli on lõpusirgel ja toimetuste vahelt jääb juba aega ka niisama istumiseks ning nautimiseks.

Aega kokkuvõtete tegemiseks ja järgmise aasta plaanide pidamiseks. Uute sibulate muldatorkimine käib iseenesestmõistetavalt asja juurde.

Aega uurida ja märgata - niidul on anemoon asutanud end uuele ringile.Naistenõges lõkkekarva enela taustal

Põõsasmaran Mc Kay's White sihvaka siidipöörise taustal

Hokkaido kukehari 'Lidakenze'

Sügisheleeniumid Päevakübarad

Sel aastal õnnestub lõpuks ka lursslille õieilu ära näha.

Sügis on võrratu - Amazing autumn

2008-10-05T17:53:00.000+03:00

Kadakatütrelt 03.10.2008

Türnpuu - Rhamnus catharticus

2008-09-28T15:38:00.000+03:00

Olge kenad ja aidake tuvastada, mis puu või põõsaga on tegu. Päritolu - vaba loodus või siis lindude külvatud. hetkel on ta 1,5 m kõrge, aga mis ta lõplik kõrgus saab olema, ei oska öelda. Kasvab niiskemas pinnases.

I am looking for the specie's name. Can't say - is it shrub or tree, but right now it is 1,5m high.

Lehed meenutavad õunapuulehti, aga on pisemad. The leaves are quite similar to apple-tree, but smaller.

Praegu uhkeldab pisikeste mustade viljadega (diameeter 0,7- 1 cm), mis kinnituvad oksale üksikult. Black fruits (0,7-1 cm in diameter) in autumn.
Vilja sees on kaks viinamarjaseemne suurust kivikest. Two little stones inside the fruit.
Aitäh kaasamõtlejatele, tänu kellele on põõsas nime saanud - tegemist siis türnpuuga. Türnpuu on väga sarnane paakspuule, kes kuulub samasse sugukonda. Kõige iseloomulikumad tunnused, mille abil türnpuud paakspuust eristada on:

türnpuu leheservad on tillukeste sakkidega, paakspuu leheservad on terved
türnpuu lehed asetsevad okstel vastakuti või kimpudena, paakspuu lehed kinnituvad vahelduvalt
türnpuu võrsetippudes on astlad, paakspuul ei ole.

Türnpuu armastab kasvada Lääne-ja Põhja - Eesti loopealsetel - loopealselt on tõenäoliselt seeme ka meile, vahetult klindi alla, idanema sattunud. Sügisel kannab puu kauneid süsimusti marju, mis paraku on mürgised.

Mõista-mõista, mis see on?

2008-09-22T20:26:00.000+03:00

Aplaus ja 10 punkti hilisele, kes teadis absoluutselt õigesti, et taldrikul on magus kartul ehk bataat!

Enamik bataate kasvas kõverikeks või suisa vedruks, sest kevadel pikalt kestnud öökülmade tõttu jäid taimed kauaks potti ja keerutasid oma juuri ringiratast mööda potiserva. Kribalad need mugulad sel aastal kasvasid - suurim ehk andis poestostetud emamugula mõõdu välja. Kuna aga suvi oli erakordselt jahe, on alust arvata, et keskmistel aastatel on saak tõenäoliselt kopsakam.

Õunamustrid - Apple patterns

2008-09-19T18:02:00.001+03:00

Tosinkond erinevas vanuses metsikut õunapuud (mitte metsõunapuud, vaid ilmselt lindude külvatud koduõunapuude järeltulijad) on paesel vähese mullaga klindikallakul omale sobiva kasvukoha leidnud. Mõned puud kannavad magusaid, teised hapusid, mõned punapõskseid, teised kollaseid, mõned suuremaid, teised väiksemaid ubinaid. Kui magusad kuluvad niisamagi söömiseks, siis hapumad kipuvad enamasti linnukestele jääma, sest no palju sa ikka jõuad aiakraami sisse konserveerida. Või õunakooki teha... Aga need ubinad, muist puu all maas ja muist puus, ikka kripeldasid hingel - kangesti tahtnuks hambad sisse lüüa, aga no ei saa - hapud :-S

Paar päeva tagasi võtsin kastitäie punapõskseid ette, puhastasin ja viilutasin, lapstööjõud ladus vabatahtlikult viilud pesutoa põrandale küpsetuspaberile.

Igasugu vahvaid mosaiigimustreid ja motiive tuli välja. Ega neid kauaks muidugi olnud, 36 tundi hiljem oli roosike närtsinud sõelapõhjaks ja abstraktsest loomakesest saanud luukere, aga see-eest olid õunatükid "valmis", isegi liighapu maitse oli õuntest koos veega välja auranud.

Nüüd olemegi mitu õhtut pesutoa õunavaibale ühest otsast uusi mustreid loonud ja teisest otsast jupikaupa "vaipa" purki pistnud.

Huvitav, mida kõike veel annaks põrandaküttel kuivatada!

Saagid salve!

2008-09-15T18:17:00.000+03:00

Möödunud reedel lasteaiast tulles teatas pesamuna: "Emme, me tegime täna lasteaias sügispilti, mina joonistasin sinu ... /pikk paus/... kuidas sa ube korjad!"

Nojah, eks ta ole - lapsesuu ju ei valeta ja õigupoolest võtab see lause kenasti kokku kogu meie viimase kuu aiandustegevuse. Mitte, et me just iga päev ube oleks korjanud, aga kurgid ja kapsad ja tomatid ja kõrvitsad ja herned ja suvikõrvitsad ja porgandid ja oad ja sellerid ja kõik need, mis praegu meelde ei tule, tuli ju ometi kööki vedada, koorida ja tükeldada, konserveerida ja külmutada. Ja justkui sest kraamist veel vähe olnuks, tuli veel minna metsa ja niidule, rappa ja sohu, et ikka rohkem ja rohkem oleks, mida puhastada ja tükeldada, konserveerida ja külmutada...

Need riisikad kasvavad meil õue peal haavasalus - tunduvad kõige enam õunriisikate moodi olema või kui on paremaid pakkumisi, siis andke teada!

Kadakamarjad kah oma õue pealt võtta.

Samuti põldmarjad

Et möödunud nädalavahetuse ilm oli super, vähemalt võrreldes kõigi eelnevate ja järgnevate päevadega, siis seadsime sammud raba suunas.Jõhvikate korjamine osutus päris mõnusaks tegevuseks. Miskipärast oli mul varasemalt eelarvamus, et jõhvikakäik on vähemalt võrdväärne ekstreemspordiga, aga hoolimata selleaastasest kõrgest veetasemest, polnud asi igalpool sugugi nii hull. Ja mättad tõesti punetasid...Raba servast korjasime sinikaid ja mitte ainult meie... kuigi jah vaevalt need liblikaröövikad sinikaid himustasid, aga oli neid seal vartel ukerdamas päris ohtralt.

Üldse oli rabaserv tohutult rikkalik - lisakas jõhvikatele ja sinikatele, punetasid prisked pohlad, meelitasid mustavad kukemarjad, samblast punnitasid puravikud ja männiriisikad. Teinekordki võiks omadega rappa sõita :).

Kobarpea - Ligularia

2008-08-25T18:41:00.000+03:00

Kas teadsite, et

kobarpead kuuluvad korvõieliste sugukonda;
neid leidub Aafrikas, Aasias, Hiinas ja Jaapanis, ka Euroopas;
kobarpea eelistab kasvada poolvarjulistel huumusrikka niiske pinnasega aladel
harilik kobarpea Ligularia sibirica on Eestis I kategooria kaitsealune liik;
Eesti on üks väheseid Euroopa riike, kust võib leida hariliku kobarpea looduslikke kasvupaiku;
kahjuks piisab kahe käe sõrmedest, et üles lugeda elujõulised hariliku kobarpea populatsioonid Eestis. Nende säilimiseks on hariliku kobarpea püsielupaigad võetud kaitse alla.

The present post is about Ligularias. In Estonia only Ligularia sibirica grows in wild nature. As it is extremely rare - the Ligularia sibirica and its natural habitats are under protection.

Kevadest kasvab ka meie aias nooruke harilik kobarpea Ligularia sibirica.

Sarnase püstise õisiku kasvatab ka Veitchi kobarpea (L. veitchiana), kuid tema rohelised lehed on pisut suuremad ja ümmargusemad.

Ligularia veitchiana

Eriti pikki kollaseid õieküünlaid näitab sale kobarpea "The Rocket"

Ligularia stenocephala "The Rocket"

Przevalski kobarpea sügavalt lõhestunud lehtede vahelt sirguvad tumepruunid õievarred püüavad pilku juba enne õitsemist.

Ligularia przewalskii

Hoopis teistsugused, lameda kujuga, õisikud on hambulistel kobarpeadel. Sordi "Desdemona" lehed on altpoolt punakad, pealt rohelised.

Ligularia dentata "Desdemona"

Sordi "Marie - Britt Crawford" lehed on ka pealtpoolt purpurpunased. Õitsemise ajaks muutub lehevärv pisut rohekamaks.

Ligularia dentata "Marie - Britt Crawford"

Veel võib leida netis tuhnides leida Ligularia tangutica nimelise kobarpea. Samas tuntakse teda ka tanguutia kuldkepina ehk Sinacalia tangutica nime all. Mine võta siis kinni, kumb õigem on või on heal lapsel lihtsalt mitu nime. Sel aastal said esimesed lehed kevadkülmast näpistatud, mistõttu on taim nüüd suve lõpuks alles poolemeetrine õitsemist alustamas.

Ligularia/Sinacalia tangutica

Sel aastal on müügil ka hõlmine kobarpea Ligularia palmatiloba, mida ma pole veel jõudnud oma koju tassida, aga eks midagi, millest unistada, peab ka jääma :)

Chelsea lõikus - Chelsea chop

2008-08-20T11:35:00.000+03:00

Olen vist juba mitmel korral lubanud tutvustada üht selleaastast aiaeksperimenti - Chelsea lõikust. Chelsea lõikus on meetod, mis seisneb suve lõpul - sügisel õitsevate püsikute tagasilõikamises kolmandiku võrra või enam eesmärgiga kujundada kompaktsemad taimed, mis ei vajaks hilisemat toestamist. Taimi kärbitakse enamasti mai lõpul. Kuna enam-vähem samal ajal leiab aset ka kuulus Chelsea Lillenäitus, on ka lõikus nimeks saanud Chelsea Chop.

As I have promised earlier I want to introduce my garden experiment of Chelsea Chop. Chelsea Chop consists of cutting back the stems of growing perennials by a third or more in order to create more compact plant. It is suited to perennials that bloom from late summer to autumn. The name of the method derives from timing - about that time (at the end of May) the RHS Chelsea Flower Show takes place.

Kevadel 23. mail lõin käärid sisse nii mitmelegi tegelasele. Katsealusteks valisin üksnes neid, kelle puhul oli piisavalt palju taimmaterjali ka võrdluseks. Esiteks Eestis looduses levinud suur kukehari sedum maximum, kelle naksasin umbes poole madalamaks. Õitsema hakkas esimesena pügamata taim, ka õisikud olid lopsakamad. Samas vajus lõikamata taime puhmas õitsemisajaks inetult laiali.On the 23th of May I chopped some perennials in my garden. Sedum maximum unchopped.

Kuigi pügatud puhmas alustas õitsemist ca nädal hiljem ja tema õisikud on tagaasihoidlikumad, püsib ta siiani kompaktne. Sedum maximum chopped - less bloomy, but more compact plant.

Teine püsik, kelle õitsemisaega pügamine mõjutas ja kohe olulisel määral, oli kukekannus. mai lõpus lõikasin satsi kukekannuseid 15cm kõrguseks ja osa 25cm kõrguseks. Esialgu jäid pügatud taimed üsna inetu väljanägemisega torujad varretüükad peenral turritamas. Delphiniums chopped leaving stems 15cm high.

Kui pügamata kukekannused õitsemist alustasid, polnud madalamaiks pügatutel veel õisikuvarsi näha. 25 cm kõrguseks jäetud taimed hakkasid õitsema, kui pügamata taimed olid lõpetamas, õisikud ei olnud nii pikad kui pügamata taimedel. While uncut delphiniums were fully in bloom, cut ones didn't have even flower stems yet.

Madalaimad alustasid õitsemist alles tükk aega hiljem, kui pügamata taimedelt olid juba äraõitsenud varredki eemaldatud. Nii taimed ise, kui ka õisikud jäid lühemaks. See-eest aga ei tekkinud vajadust taimi toestada. Chopped delphiniums started to bloom, when others blooming period was already passed. Though chopped ones remain shorter and didn't need any support, their flower stems were shorter, too.

Käoking lõigatud ja lõikamata variant alustasid õitsemist üheaegselt, lõigatud variant jäi küll teisest kolmandiku võrra lühemaks ja püsis ise püsti, kuid visuaalselt meeldib mulle pügamata variandi kõrge roheline sammas enne õitsemist ja ka pärast õite eemaldamist palju enam. Pealegi annab käokinga võrdlemisi hästi varjatult toestada - eelmisel aastal piisas vaid lehtede varjus varte ümber veetud nöörist ilma tugipostideta. Fotol ees lõigatud valge-sinisekirju käoking, vasakul taga lõikamata sinine. Aconitum chopped in the front and unchopped in left. Chopped ones didn't need support, but flower towers remain also shorter.

Sügisheleeniumitest valisin pügamiseks kõige kõrgemakasvulise, mis praeguseks on kahemeetrimees. Tema esimesed õied on juba avanenud. Helenium autumnale - 2 m high.

Sama taime maikuus poole võrra kärbitud variant on praegu 1,2m kõrge ja kaetud alles õienuppudega. Kollane laik heleeniumi lehtede vahel on kanepilehise ristirohu pealetükkiv õisik. The same helenium, chopped in May, is now 1,2m high. Blooming is delayng a little bit.

Vabalt kasvada lastud monardapuhmad on sel aastal tohutu kõrged - nii 1,7m. Neljast puhmast langes pügamise ohvriks üks, millest praegu pilti teha üsna võimatu on - enam, kui poole madalamana kadus teine teiste mõnardade ja flokside vahel ära. No ja mis lopsakat õitsemist seal varjus ikka oodata - õitseb, aga mitte väga rikkalikult. Toestamise koha pealt ei ole midagi raporteerida, sest seda ei vaja ka pügamata taimed. Monarda dydima in full size. I have no the view of the chopped version, as it is shorter by half now and lost inbetween higher partners.

Virgiinia tonditupik on üüratult leplik taim- sai teda pügatud kohe mitmelt kõrguselt, aga õitsemist alustasid kõik taimed samal ajal. Physostegia virginiana cut down to 15cm and 25cm.

Taimede lõppkõrgus kujunes sõltuvalt tagasilõikamise tugevusest erinevaks. Alloleval fotol on hästi näha, et kõige madalamaks (15cm) pügatud taimed (fotol paremal all) on õitsemise ajaks enam kui poole madalamaks jäänud, kui pügamata taimed (paremal üleval). Fotol vasakul tagasihoidlikumalt lõigatud tonditupikud. Muide, tonditupiku leplikkus väljendub ka tema omapärases võimes säilitada õisiku kalle, kui seda küljele kallutada.

Despite cutting back, all plants of physostegia virginiana started to bloom at the same time. The shortest plants (in front on the photo) remain more than half shorter than unchopped plants (on the upside-right).

Kokkuvõtvalt võib märkida, et Chelsea lõikuse tulemus on eri taimede puhul erinev, mistõttu lõikuse mõttekus sõltub eesmärgist. Kui pügamise eesmärgiks on toestamisvajaduse vältimine, on kukekannuste, käokingade ja kukeharja osade sortide, mis tavaoludes laiali vajuvad, lõikus põhjendatud. Kui eesmärgiks on õite maksimaalne lopsakus, on targem pügamata jätta. Kui soovitakse kõrgekasvulistest püsikutest madalamaid variante, on pügamine abiks, kuid nõuab omajagu katsetamist, et saavutada kavandatav lõppkõrgus. Kui eesmärgiks on püsiku õitseaja pikendamine, on taimede erineva tugevusega kärpimine osade püsikute (kukekannus, kukehari) puhul abiks. Ilmselt kasutan tulevikus lõikust ühe heleeniumipuhma kallal, mis 2 meetrisena näib oma asukohas liig esiletükkivalt kõrgena ja osade kõrgemate kukeharjade puhul. Katsetada võiks edaspidi veel sügisastrite, võsa-raudrohu ja pärl-hõbelehe peal.

As a result of experiment I will use the Chelsea chop in case of helenium and some sedums in future. Perennial tall asters, anaphalis margaritacea and achillea ptarmica in my garden deserve future experimenting.

Südasuvised õied - Perennial garden

2008-08-06T20:55:00.000+03:00

Kesksuvised õitsejad - roosid ja päevaliiliad - kutsuvad aeda end imetlema. Kui ainult nii külm ja vihmane ei oleks... Teisalt jälle - ehk ongi parem, saavad selle aasta istutused end mugavamalt sisse seada ja küll neid päikeselisi suvesid edaspidi ikka tuleb! Näiteks järgmisel aastal, kui mu tööstaaž peaks ühe korraliku suvepuhkuse ka juba võimaldama.

It's time for roses, daylilies and many other perennials in my garden.

Roos 'Sunset song'

Rose 'Sunset Song'

'Scneewitchen'
Rose 'Schneewitchen'

No ma ei tea - nad oleks nii ilusale ja eriti suure õiega roosile ikka nime ka võinud panna, aga Poolast ostetud taime sildil oli nimeks märgitud üksnes Nr 127To my mind, this rose with extra large blooms could deserve a name, but when I bought it from Poland in spring, it was named just 'Nr 127'

Nimetu potiroos, kes peenral sirgunud ligi meetriseks paksult õisi täis kaunitariks.

Nameless rose

Madal potiroos
Nameless too.

Päevaliilia 'Three tears'

Daylily 'Three Tears'

Vana hea 'Sammy Russell''Sammy Russell'

'Frans Hals'

TundmatuNameless

Aga rohkem kui suursugused üksikud õied meeldivad mulle lihtsad püsikukooslused - minu lemmikpilt punane päevakübar ja kukesaba 'Rosy Gem'More than single blooms I like scenes with simple and tolerant perennials. This is one of my favorite pics - Echinacea purpurea and Lythrum salicaria

Monardad on sel aastal vihmaveest jõudu ammutanud ja pürgivad inimesekõrguseks - pildil ülal paremal, piimjaõieline kellukas paremal keskel, karpaadi kellukesed foto allservas.Monarda didyma, campanula lactiflora, campanula carpatica.

Piimjaõieline kelluke lähemalt

Campanula lactiflora

Astilbe ja kukehari
Astilbe and sedum

Roosad kassinaerid ja valgeõieline võsa-raudrohi, sinakashallide lehtedega on kassiurb-puju.

Malva, achillea ptarmica

Iisop roosa ja sinine
Hyssopus officinalis

Veiste südamerohi ja kukesaba

Leonurus quinquelobatus

Virgiinia tonditupik

Physostegia virginiana

Mõned vaated kollasele ringpeenrale

Views of yellow circle bed

Takseerime tarbeaeda - In veggie garden

2008-07-29T18:17:00.000+03:00

Brrr...kui külm oli esimene pool suvest! Õnneks on viimased päevad ja ööd lõpuks juba suve moodi :) Vaataks siis üle, kuidas asjad tarbeaia poolel edenevad.

Brrr...so far the summer has been very cold this year! Only last few days look more like summer itself. Lets take a tour around veggie garden!

Arbuusid ei edene kuidagi- isasõisi isegi on, aga tolmutada pole nendega kedagi. Maisid on ikka veel allameetrimehed ja paprikad õues lihtsalt ei edene.

Water melons are freezing even under the garden blanket this year. I assume that harvest would be zero. Other warm-lovers - corn and sweet peppers do the same.

Bataadil on ka ilmselgelt külm olnud, kuigi tal on omaette 1x2m kõrgpeenar, millele U. puidust äärise ehitas. Minu plaani järgi pidid bataadivõsud siit kaunilt üle ääre langema -no vaatame... äkki sügiseks.

Sweet potatoes look quite OK, but not that lush yet as I expected.

Herned, mis paduvihmade ja rahehoogude all raskusest lääbakile vajusid, on viimasel nädalal taas ninad taeva poole keeranud.

Peas were pushed down by the rain and hailstones.

See-eest on jahedam suvi soodne olnud kapsalistele -brokkoli juba paras potti rändama :)

From positive side, the chilly weather has been favorable to cabbages, broccoli etc.

Peakapsas on meie aias lausa uustulnuk. Olen kogu aeg arvanud, et kapsast pole kahjurite tõttu võimalik maheviisil kasvatada, aga juhuslikult on mu esmakatsetuseks eriti hea aasta sattunud - kapsausse pole näha olnud.

Cabbages look perfect this year - no pest's attack, which is very important in case of organic gardening.

Teine uustulnuk on fenkol - peaks ka asja saama!

Fencol looks promising, too -newcomer in our garden.

Tomatid kasvuhoones on ilusad... ilusad rohelised. Mõned väljavalitud leiavad vahel punasemaid ka. See poolemeetriste viljakobaratega viinamarjatomat peaks olema Gardener's Delight. Peaks, sest ei mäleta, et oleksin ise viinamarjatomati seemneid ostnud, aga kevadel The Gardener's World ajakirja vahel saabunud seemnepakk sai mulda külvatud küll.

Tomato plants in tomato house are full of fruits, especially cherry-type tomato 'Gardener's Delight'.

Marjasaagi üle kah sel aastal nuriseda ei saa - paar aastat tagasi istutatud kaherealine marjahekk kraavi kaldal lubab sel aastal nii kiselli keeta, kooki küpsetada kui ka kraami sügavkülma tallele panna. Siit hekist leiab valgeid, punaseid, musti sõstraid, kukerpuid, kuslapuid ja arooniaid. Tikripõõsad, kui veidi madalamakasvulisemad, asuvad omaette istutusalal.This year is really good for berries. We had more strawberries than ever before. Berry hedge, planted 2 years ago, produce already fruits enough for both desserts and preservation in deep-freezer. The hedge contains of black, red and white currants, barberry, aronia and edible lonicera.

Tõeliselt hea meel on vaarikate üle, mis eelmisel kevadel istutatud said - tänu sademerohkele suvele on praegu peenral juba meetrilaiune ja mehekõrgune lopsakas roheline müür.

Rasberries, planted last year, have flourished really well. New shoots aremore than 1,5m high and cover thickly whole 1m wide bed.

Lõpuks võtsin end käsile ja sukeldusin kääridega viinamarjadžunglisse - nüüd hoopis parem soeng, eks ole? My grape bed. No fruits this year, as plants are so young.

Viinamarju sel aastal tulemas pole -miskipärast külmusid eelmisel aastal jäetud viljaoksad talvel ära - no noor taim ka alles ja ega ma ei katnud teda kuidagi. Lohutuseks tegi U. latakatest viinamarjalehtedest dolmasid.

Few days ago I cut the biggest plant strongly back and my husband prepared dolmas from grape leaves.

Ürdipeenrast möödudes on tunda pizzalõhna -pune ehk oregano peibutab siin sumisejaid. Oregano

Tillipuhmad tarbe-ja iluaia piiril on õites - paras oleks koos kurkidega purki panna. Dill is in full bloom. I should make dill picles - our children really adore these.

Laugud - Alliums

2008-07-26T18:54:00.000+03:00

Laugud on sibulilledest mu suurimad lemmikud. Võrreldes teiste sibullilledega läheb neil küll kevadel mõnda aega enne kui esimesed liigid õitsema hakkavad, aga see-eest on hooaeg jälle kaunis pikk. Kõrval pildil kuldlauk allium moly.

Alliums are my favourite bulbs. It takes quite a while before the first species start to bloom, but fortunately they have quite long blooming period. Allium moly on photo.

Esimesena õitseb karulauk ürdipeenral.
Allium ursinum in herb garden opens the season.

Aflatuuni lauk allium aflatunense 'Purple Sensation' on samuti varajane.
Allium aflatunense 'Purple Sensation' is early, too.

Taas ürdipeenralt - murulauk allium schoenoprasum.
Allium choenoprasum in herb garden

Karatau laugu keradAllium karatavienseLauk 'Hair' vajab hoolikalt valitud tausta, et ta lokiline pea märkamatuks ei jääks.Allium 'Hair'

Kuldlaugu õievarred kasvavad vaid 15cm kõrguseks, kuid hoolimata sellest ei jää säravkollane värv kaugemaltki märkamatuks.

Allium moly

Turkmeenia laugu õiekerad ulatuvad ligi 25cm läbimõõduni. Eelmisel sügisel külvasin selle laugu seemneid paarile vabale kohale peenras - tärkasid nagu kulda, aga paraku oli säärast juuspeent muru võimatu umrohust rohida ilma seemikuid vigastamata ja nüüdseks pole seal miskit enam järel. Tundub, et mõistlikum on siiski sibulaid osta - seda enam, et seemnest täiskasvanud taimeni jõudmiseks kulub ca 5-6 aastat.

Allium christophii flower balls reach 25cm in diameter. Last autumn I sowed some fresh seeds of allium christophii, which germinated very well in spring, but as seedlings were extremely thin, it was almost impossible to weed these. For now I have weeded out all of them. So next time I prefer to buy bulbs. In additoin to weeding problem, it takes 5-6 years waiting to get adult plant from allium seeds. Although the gardening is teaching patience to one, I am not that patient person yet :)

Taevassinine lauk Allium caeruleum

Koonuslaugu tumepunased tikutopsimõõtu õisikud on vahvad mitmekesi koos. Millegipärast meenuvad neid vaadates kohe lapsepõlveajast vanatädi punasemummulised kohvitassid :)

Allium sphaerocephalum
Hiidlauk kasvatab ligi meetrise õievarre, kuid õisikukera jääb aflatuuni lauguga samasse mõõtu. Allium giganteum grows ca 1m high.Nii verivärske lauk minu aias, et nimigi meeles pole.Sry, but I don't remeber the name.

Uued peenrajupid - New beds

2008-07-19T19:20:00.000+03:00

Ei teagi, kust alustama peaks, kui tahta kõik ausalt ära rääkida - kas päevast ligi kuu tagasi, kui meie õuele vuras pooleldi üllatuslikult üüratu koorem võrratuid püsikutaimi või suisa möödunud talvest, kui elutoast aknast otse avanev jupike kibuvitsavõsast maastikku mind ajusid liigutama sundis.

The first 6 photos of this post represent new shrub/perennial bed before and during its creation. The rest of photos are from different parts of my garden.

Talvine vaade kibuvitsavõsale

Selge on see, et kui kaasaiahull siberlane oma taimekoormaga meite poole poleks sattunud, oleks minu ajud siiamaani elutoa aknast avanevat võsamaastikku "imetlenud". Aga nüüd tuli kärmelt liigutama hakata. Iseäranis suur oli mu imestus, kui kaasa omaalgatuslikult veel selsamal hilisõhtul kibuvitsu juurima asus. Just - seesama mees, kes kaks kuud hernenööride tugiposte maasse rammis, tegi 1,5 nädalaga võsast valmis peenra! Esialgu mõtlesime, et vana ja uue peenra ühenduskohta jätame murutee.Erinevalt kibuvitsadest said kadakad võimaluse oma senises asukohas edasi pesitseda. Kadakas alloleval fotol võib tunduda küll haledavõitu, aga võrreldes tema praegust väljanägamist mitme aasta taguse ajaga, mil ta rinnuni heinas oli kasvanud ja üksnes kasin roheline ladvatutt kadaka elusolekust märku andis, on ta praeguseks tublisti kosunud ja isegi võrdlemisi mullapiiri lähedalt uue rohelise oksakese välja ajanud. Ma pole küll veel päris otsustanud, aga võimalik, et ühel päeval rakendan teda suureõielise elulõnga toena.

Pisut järele mõeldes, tundus, et kuigi lihtsaid mururadasid lookleb aias juba ennegi, ei ole antud kohas selline lahendus kuigi mõistlik. Nii sündis nädal hiljem mururaja asemele uus paekivist astmekividega ja killustikuga täidetud vahedega jalgrada. Esialgu näib tee ebaproportsionaalselt lai, kuid kui aastatega servadesse istutatud puhmikud ja padjandtaimed muist pinda teeservadest ära napsavad, saab asi loodetavasti igati tipp-topp välja nägema. Praegune mõte on siin peenral katsetada peamiselt valgetes-hallides-lillades ja purpurkarva toonides põõsaid ja püsikuid - selle uitmõtte alusel saigi olemasolevatest peenardest-pottidest esimesed asukad kokku kogutud - kõrrelised, hokkaido kukehari, alpi jänesekäpp, põõsasmaran Mc Kay's White, siidipöörise puhmas ja kaugemal tagaservas läikiv hõbepuu. Tegelikult kiirendas siberlase saadetis töid nii mitmes muuski aiaosas. Senini siia-sinna mööda aeda laialipillatud hostad said koos uute sõpradega kõik istutatud maja põhjapoolsesse - valgesse, kuid otsese päikese eest varjatud - peenrasse, kus varem asusid juba Poolast kaasa toodud okkalised ja seemnest kasvatatud ameerika helmikpöörised.Mitut sorti rodgersiad, laudleht, kilpleht nõudsid kah omale tutika istutusala välja kraavi laugele kaldale.

Mõned uutest taimedest leidsid esialgse koha siin, kust aja jooksul olen neid juba "õigematesse" kohtadesse ringi transportinud.No kas pole võrratud tegelased - näiteks palmilehine tarn Carex muskingumensis...

... või kureraha Geranium, millelt mu polnud südant kõiki õisi parema juurdumise nimel eemaldada. Suured suured tänud siberlasele! Ja oi kui te teaks, kui kaunis on ta enda aed!

Kukekannused - Delphiniums

2008-07-16T10:00:00.000+03:00

Hetkel on meie aias kukekannuste õitseaja haripunkt. Et kõik nad on seemneist kasvatatud, siis on värvivalik üsna lai - on heledamaid ja tumedamaid, lillasid ja siniseid ja isegi eritoonilisi valgeid.

Delphiniums are in bloom right now. All delphiniums in my garden I started from seeds - the color range include different shades of blue and purple and white.

Valged kukekannused koos valgete muskuskassinaeriste ja õitsemist lõpetavate valgete vägiheintega moodustavad kõrge valge müüri. Tõsi küll selle üksluise"müüri" plaanin sügisel lahti lammutada ja teist värvi püsikutega kokku sobitada.

Paar valgeõielist on sattunud eriti suure ja osaliselt täidetud õitega.Ilu- ja tarbeaia piiril on sel aastal kukekannuste naabreiks üheksavägised. "Sel aastal" seetõttu, et tegemist on seemnekülvide ülejäägiga, mille asemel järgmisel suvel saab olema vaarikapeenra äärne teerada. Viimane pilt ei ole mitte ekslikult siia sattunud - esiplaanil on Chelsea pügamise (ingl. k. Chelsea chop) eksperimenteerimise ohvriks langenud kukekannused. Tegelikult nad täitsa kõbusad, üksnes õitsemise lükkas lõikus hilisemaks ja lehestik on pügamata taimedest poole madalam. Chelsea lõikuse tulemustest plaanin omaette postituse teha kunagi hiljem, kui enamik lõigutuist juba õisi ka on näidanud.

Jaanikuu õied - Perennial garden in June

2008-06-29T22:34:00.000+03:00

Teel tööle - On the way to the work

2008-06-23T16:22:00.000+03:00

See teema pole nüüd küll linnarahva õrritamiseks, aga suur boonus minu töise elu juures on asjaolu, et teele ei jää ainumast foori, ülekäigurada ega ummikut. Suvisel ajal muidugi tuleb ette, et mõni karavanauto või turismibuss kurvilisel teel vaiksel käigul logistab, aga seda ei juhtu õnneks kuigi sageli.

Following pics I shot last week on a sunny morning on my way to the work.

Õites ebajasmiinid Kolga mõisa müüri ääres
Philadelphus by the side of stone wall of Kolga Manor House

Fragment mõisa varemeist
Piece of ruins (Kolga Manor)

Kolgaküla rahvamaja viimane väljalase (avamistreremoonia leidis aset möödunud nädalal) Kolgaküla culture house

Kotka pais Valgejõel

Kotka artificial lake

Kotka kanal

Kotka canal

Täidisõieline viirpuu taluõuel
Crataegus in old farm yard

Jupike Palmse mõisa alleest

Road to the Palmse Manor

Väike parandus - käisin lähemalt vaatamas - ei olnudki galeega, hoopis hariliku kelluka väli :) Campanula patula field

Vägiheina järjejutt - Verbascum update

2008-06-15T19:15:00.000+03:00

Eelmisel aastal tegin juttu üheksavägise mamma iseäralikest õunapuuõielistest poegadest, kes kasvult teps mitte üheksavägise mõõtu välja ei andnud, aga see-eest esivanemast poole suuremate õitega uhkeldasid. Kuna möödunud aastal kasvasid nad tavaliste üheksavägiste juures, ei lasknud ma neid taimi seemneid kandma. Istutasin varakevadel hoopis iluaia teise otsa, kus kolm neist on nüüdseks õitsema puhkenud - kõik ühtviisi suurte kreemikas-roosakas-valgete õitega.

Last year I told about verbascum hybrids, which were produced by my verbascum thapsus.

The verbascum thapsus was obviously pollinated by verbascum phoeniceum. Usually those two don't flower at the same time. As I was growing verbascum phoeniceum from seeds, their flowering just delayed for the month or so.

Üheksavägised ise meie kandis veel ei õitse, küll aga teevad seda vägiheinad. Saladuseks jääb esialgu see, kas uued hübriidid on pärinud üheksavägise kahe -aastase iseloomu või on nad vägiheina moodi püsikud.

Verbascum thapsus doesn't flower yet, but verbascum phoeniceum does.

Trepp või kiviktaimla? - Stairs or rock garden?

2008-06-07T10:55:00.000+03:00

Eelmisel aastal kirjutasin siin postituses trepiehitusest, tänaseks on istutatud kiviktaimlapüsikud juba nii jõudsalt laienenud, et trepp ise suurt välja ei paistagi. Ega sellest lugu ka pole, sest tegu hetkel vähekasutatava teerajaga.

Last year I built the stairs and planted some perennials at the sides, this year the perennials have covered most of the stairs. It isn't problem though - we use these stairs very seldom anyway.

Trepist paremal, maja seina ääres tuulte eest varjatud nurgas asub viinamarjapeenar. Sel kevadel sai üksik viinamarjataim omale seltsiks kaks " Hassain Sladki" nimelist kaaslast. Kuni viinamarjad kasvu koguvad, on nende kõrval ruumi ka paprikatele. See on soodne koht soojalembelistele ka seetõttu, et viimased kevadised ja esimesed sügisesed öökülmad siia ei ulatu.There is a bed for 3 grape vines on the right side of stairs beside house wall. As grape plants are small still, the dozen of sweet peppers share the most sunny space with them.

Tänased õiestaarid - Today's blooming stars

2008-06-03T21:23:00.000+03:00

Kevade edenes on õitsejate read meie aias täienenud. Moonide pillerkaar algas juba mõnda aega tagasi.Ka tulbid alustasid juba ammu, kuid mõned hilisemad sordid alles õitsevad.

Kullerkupud - need kõige tavalisemad, olid siin juba enne peenart ennast, aga loodetavasti tunnevad end uute naabrite, kobarpeade ja siberi iiriste, seas sama hästi kui enne.

Kilbirohi "Golden Queen"Ebaküdoonia punaseõieline

Arendsi kivirik elab juba kolmandat aastat ajutiselt maitseainepeenra servas, oma jõudsa paljunemisega on ta küüslaugud sisse piiranud.

Laugud on ühed mu lemmikud - nõuavad vähe hooldust ja on võrratult kaunid - " Purple Sensation"

Karatau laugud alustavad ka

Kevadine floks esiplaanil ja lupiinid

Paar võtet ka publikust - siin linavästrik, kes näib andunult lillepeenraid uudistavat. Tegelikult ta muidugi ainult teeskleb suurt huvi meie õiemere vastu. Ja meie omakorda teeskleme, et me kohe üldse ei tea, et tal terassi kõrvale laotud paekiviriida sees pesa poegadega on. Vahetevahel me siis teeskleme seda ka, et meil on kange huvi uurida maad ja ilma tema pesast vastassuunas - seda siis lihtsalt selleks, et ta saaks ikka pessa poegadele toitu viima lipsata, mida ta muidu meie nähes ei tee.Ka see konnake siin teeskleb, küll mitte lilleilu nautimist, vaid pigem seda, et ta on kõigest üks tuust kuivanud kulu-oksarisu. Teeb aga seda niisuguse pühendumusega, et üsna vastu nina suunatud fotokaameragi ei suuda teda põgenema sundida.

Mis teoksil köögiviljaaias? - In veggie garden

2008-06-02T19:20:00.001+03:00

Alustaks näiteks möödunud nädala reedest. Töölt tulles leidsin, et meie õuele on veerenud hädaabipakk ajapuuduses virelevale aednikule - põhupall!

Last Friday, coming home after work, I found a surprise in my garden - the straw roll had been roll to our garden. Perfect present for busy gardener and just in time! I generously layed it around lately planted trees and in veggie garden.

Just õigel hetkel - mitte kõigile istutet pargipuudele ei jagunud multšiks mullusügisesi haavalehti. Kirsihakatis põhuteki sees.

Cherry tree in straw.

Eks see põhumultš ole jälle üks uus eksperiment meie aias. Kui permakultuuri teooriaid uskuda, siis peaks põhumultšiga terveks hooajaks rohimisest pääsema - eks me näe! Suurem osa põhust läks muidugi köögiviljaaeda - maisitaimed siin:

Maize

Ja õuetomatid, kes külma kevade tõttu ebaõiglaselt kaua toas pidid venima:

Tomatoes

Põõsadki mõnulevad põhus:

Black currant

Herned ronimist alustamas, tõsi küll mitte põhus, vaid muruhakke sees

Peas climbing up

Natuke silmarõõmu kah köögiviljaaiast - hariliku kukerpuu punaleheline vorm:

Eye-catchers in veggie garden - edible Berberis vulgaris, variety with red leaves

Arooniad
Aronia

Maipühade aegu Euroopas - Trip to the Central Europe

2008-05-12T23:30:00.000+03:00

Aprilli lõpu - mai alguse nädal möödus meil Prantsusmaa-Saksamaa-Tšehhi-Poola tuuril. Reis läbi õievahus Euroopa oli võrratult ilus ja mõnus, nii et juba esimestel päevadel sai paika pandud, et aasta pärast samal ajal istume taas lennukisse :)

In first days of May we visited France, Germany, Czech Republic, Poland, Lithuania and Latvia.

Avalik haljastus ST. Louis'is Prantsusmaal.

St. Louis in France.

Reisi tähtsaim sihtmärk oli Kirde-Prantsusmaa Alsace maakonna suuruselt kolmas linn Colmar. Tõeliselt õnnestunud valik - väga puhas ja ühtses arhitektuuris "aukudeta" vanalinn, vanalinna läbivad kanalid ja lootsikusõit, õdusad tänavakohvikud hommikukohviks värskete croissant'idega, iidsed viinamarjakasvatustraditsioonid ja kanaliäärsed restoranid kohaliku rikkaliku veinivalikuga...

Colmar in Alsace region in North-East of France.

Välikohvikus hommikukohvi nautides on mõnus jälgida askeldavaid linnakodanikke - see kalamehesäärikutes ja vikatit käes hoidev onkel ronis parasjagu redeliga välja kanalist, kus ta kanali põhjas kasvavaid veetaimi niitis.

Suurest klõpsimisest Colmaris sai üllatavalt peale paari klõpsuTšehhis fotoka aku tühjaks, aga Poolas juba õnnestus taas nähtut jäädvustada. Järgmised pildid on ühest tüüpilisest Lõuna-Poola pisikesest puukoolist.

Next photos from small nursery in South Poland.

Poolast jäid meelde ka lõputud õitsvad viljapuupõllud.Baltežersi puukool Lätis

Baltežer's nursery in Latvia.

Natuke nänni sai Poolast koju kaasa toodud - paar näidist:

Meenutusi aprillikuust - April

2008-05-12T22:24:00.000+03:00

Küllap olete märganud, et siin blogis on kiired ajad käes. Juhtus see, mis niiehknii ükskord juhtuma pidi - nimelt läksin taas tööle. Asja hea külg on see, et töö on tihedalt seotud loodusega, mis iseenesest on väga tore ja tööle sõit käib kiira-käära läbi metsade ja aasade :) Asja negatiine külg on muidugi tõsiasi, et siin blogis ma suurt juttu enam teha ei jõua, aga loodan, et ajanatukese piltide ülesseadmiseks ehk ikka aeg-ajalt leian.

It happened - I am back at work again. The good thing is that my new job is strongly related to the nature. Not so good is that I can't post as often as used to. Still, I hope to keep this blog as a photo album about my garden, trips and wild nature.

Alljärgnevalt meenutuseks pildid aprillikuisest aiast. Kuu algas krookuste hiilguses.

This post contains photos about my garden in April.

Ka madalad natrtsissid ei mallanud pikalt oodata.

Need purpursiilid on punaselehise lursslille esimesed lehed.

Hüatsindid kadaka ääres on pärit lahkelt aednikult Mulgimaalt.

Tanguutia kämmalrabarber näitab samuti kevadel purpurseid toone.

Söödav kuslapuu õitseb ja muidugi kannab ka mustikamaitselist saaki marjaaias esimesena.

Mõni priimulapuhmas õitses vaikselt läbi terve pehmevõitu talve, aprillis aga lõid kõik õiemere valla.

Veel priimulaid.
Kääbuskasvu forsüütia tegi sel aastal üllatuse - varem pole ta õierõõmu valmistanud.

Ja muidugi erinevad nartsissid...

... tulbid.

Lõpetuseks üks võte köögiviljaaiast verandal.

Esimesed õied - First blossoms

2008-04-05T10:46:00.000+03:00

Soojalaine aprilli esimestel päevadel kiskus lõpuks ka meiekandi lumikellukeste õied pärani valla. Õites on märtsikellukesed ja kohe-kohe ka krookused.

Snowdrops opened its blossoms by the beginning of April.

See vapper lillaõieline priimula on õitsenud läbi kogu talve.

This brave primula carried pink blossoms through whole winter.

Õisi leiab ka metsast - siit uhkest Rava tammikust Järvamaal...

From this old oak-woodland...

...leidsin lisaks sinililledele ja paiselehtedele kauni ja mürgise näsiniinepõõsa.

...I found a beautiful and poisonous Daphne mezereum

Kevad toas - Spring indoors

2008-03-23T14:27:00.000+02:00

Kevad on ametlikult käes, aga tundub, et esialgu on ta küll volitanud hr. Talve end esindama. Mõnes mõttes on see muidugi arusaadav, sest hr. Talv, kes oli mingil teadmata põhjusel oma ametiajaks hr. Sügisele pikaajalised esindusvolitused andnud, taipas ilmselt alles nüüd, et mõned ametijuhendis määratletud tegevused nagu korraliku lumikatte tekitamine, on delegeerimise tõttu õigel ajal täitmata jäänud. Tüüpiline ametnike värk!
Niipalju sest lumest siiski tolku on, et täna hommikul õnnestus lastel üle pika aja üks korralik kelgutamine ette võtta.

It is spring officially, but looking out of window it seems that the missing winter is arrived finally with the loads of snow. Children spent this morning sledging on hillside.

Õnneks kehtivad toas minu reeglid ja siin on kevad ammugi käes. Kallis abikaasa on aasta aastalt üha toetavam mu aiandushobi suhtes. Hea uudis on see, et mõned nädalad tagasi tegi ta veel siseviimistluseta veranda akende ette ajutised riiulid - kokku 6 jooksvat meetrit lisapinda taimede ettekasvatamiseks! Halb uudis on muidugi see, et ei rohkem ega vähem kui 10 päevaga suutsin ma kogu riiulipinna kraami täis laduda.

Despite of snow outside, it is definately spring indoors. Good news is that my beloved husband made 6 meters of shelves for my seedlings in front of veranda windows. Bad news is, I filled all that new space up in 10 days.

Päevad on juba palju pikemad ja valgemad - tundub, et taimed lisavalgust enam ei vajagi. Et sügisest oli verandal mitu üle 50l suurust potti mulda täis varutud, sai sinna nüüd väike tubane köögiviljaaed istutatud - mõned kurgid, rõdutomatid ja maitsetaimed (kibepiprad, basiilik, seller). Basiilik lõhnab juba nii mõnusalt, et sealt võib õige pea lehti näppama minna.

Days are much longer and lighter already, so I planted small veggie garden into big terracotta containers in veranda - a couple of cucumbers and tomatoes, chilly peppers, basil and celery. Basil plants already smell deliciously!

Kurgipojad on ka juba aimatavad.
Cucumber babies look promising.

Puude ja püsikute seemikud tunnevad end verandal samuti oivaliselt. Helmikpöörise heuchera americana " Dale's Strain" siiani ühtviisi kahvaturoheliste lehtedega seemikud hakkavad 5. pärislehest juba vaikselt jumet võtma.

The tree and perennial seedlings do OK, too. It's exciting to see, that Heuchera americana "Dale's Strain" seedlings start to change the color from green to more interesting variations.

Tahaks väga loota, et see on nüüd viimane lumi sel kevadel ja peagi vallutab aia kevadine õitemeri.

I hope that the hundreds of spring blossoms will conquer snow covered fields very soon.

Kust tulevad tited? - Where do babies come from?

2008-02-29T09:59:00.000+02:00

Sel aastal tulevad taimetited sauna eesruumist. Ei, tegelikult ma nii julm ka pole, et oleksin oma hobi nimel ülejäänud pere saunamõnudele kriipsu peale tõmmanud - paar tegemata ehitustööd leiliruumis ei luba sauna niikuinii veel eesmärgipäraselt kasutada. Kuigi, mine tea, ehk mahutan oma külvitopsid siia ka järgmiste aastate kevadkuudel, sest 4m2 suur aken annab palju valgust ja plaaditud põrandat on mullamängude järel kerge puhastada.

This year the plant babies come from sauna, from sauna's sitting room more exactly. Ok, actually I didn't sacrified my family's sauna pleasures, as sauna's construction works aren't complete yet and the room stayed unused anyway. There is some positive features in this room - the floor covered with ceramic tiles is easy to clean after playing with dirt and the 4m2 window provides pretty good amount of light. Still, some extra light seems to be beneficial from January to March.

Enamik taimebeebidest sünnib väikestes toiduainekile või plastkaanega kaetud plastkarpides. Näe, hetkel nügivad oma päid mullast välja Kanada juudapuud Cercis canadensis! Enne lõplikku külvi karpi, sai juudapuu seemneid kratsitud ja kuu aega külmikus väikeses minigrip kotikeses supilusikatäie mulla sees hoitud.

Most plant babies are born in different size of boxes covered with plastic lid or food wrapping plastic. There are Eastern Redbud Cercis canadensis babies right now pushing out their heads through soil, as you see. Before sowing into box, they have been scarified and stratified in the small minigrip-bags in fridge for a month.

Varsti peale idanemist istutan taimetitad kassettidesse. Teen seda varem, kui üldiselt kombeks, sest mulle tundub, et idulehis umbes 1cm pikkuse juurega taimehakatist on tunduvalt kergem ringi istutada (nt. hambatiku abil), kui juba harunema hakanud juurestikuga suuremat isendit.

Kassette on müügil erinevaid - kõige õhemast plastikust kipuvad juba esimesel hooajal lagunema, aga pisut tugevamad kestavad mitu aastat kenasti. Päris tugevast paindumatust plastikust või penoplastist ei meeldi mulle seetõttu, et neist on raskem taimi kätte saada. Teine oluline asi on kasseti aukude kuju ja sügavus - siin eelistan pigem kandiliste aukudega sügavamapoolseid kassette, mis mahutavad taimedele rohkem eluks vajalikku pinnast ja kus muld ei kuiva ka nii kiiresti läbi, kui nt. tagurpidi püramiidi kujuliste aukudega madalais kassettides. Sõltuvalt aukude suurusest, on kassette väga erineva aukude arvuga. Millist parasjagu kasutada, sõltub konkreetsest taimest - mida väiksem ja aeglasekasvulisem on taim, seda pisemate aukudega kassetti ta istutada saab - nt. helmikpöörised, astilbed jpt "aeglased" on oma elu alustanud 2cm auguläbimõõduga 102-le taimele mõeldud kassetis. Kuigi ruumi kokkuhoiu huvides, on see hea lahendus, siis algajale ei soovitaks - hiljem taimi juuri kahjustamata pisikestest aukudest välja koukida on omaette ooper, kuigi võimalik, nt. kahe noa abil.

Kust kassette osta? Parimat valikut olen näinud Rakvere Nurga aiakeskuses (sel aastal pole veel sinnakanti asja olnud), ka erinevaid plastikpotte (nt. sügavamaid, mida muidu harva müügil) on seal korralik valik. Tallinnaga võrreldes on hinnadki soodsamad.

After germination I usually plant the baby plants into grow-plugs. I use very different sizes of grow-plugs, but I prefere those with deep and square holes.

Suuremaid taimi, nagu näiteks see Ameerika sarvpuu Gymnocladus dioica, pole kassetti mõtet toppidagi - need lähevad peale tärkamist otse pottidesse. Kui enamasti ei ole taimeriigis tulevase ilmakodaniku soo määramise pärast muret vaja tunda, siis Ameerika sarvpuu võtab kukalt kratsima küll - tegu on nimelt kahekojalise taimega. Praegu aga näevad kõik 6 taimehakatist äravahetamiseni sarnased välja - mine võta siis kinni, kes poiss, kes tüdruk.

Some seedlings of bigger plants like trees, I plant directly into plastic containers - for example, this Kentucky Coffee tree Gymnocladus dioica is very fast growing one. Scarified a month ago, it already has reached 25cm tall plant for today! There is a small problem with them - as Kentucky Coffee tree is dioecious in nature, I failed to determine their sex - all 6 plants seem absolutely identical to me.

See roosa allveelaev (bataat ehk magus kartul) titetoa põrandal on üks väga produktiivne mamma siin - 10 võõrutatud titte elab juba oma elu pottides, aga tema, nagu näha, toodab aina juurde!

This pink submarine (Sweet potato) is a very productive mommy here - I have weaned off 10 babies already and as you see, she is producing constantly more and more.

Lõpetuseks veel üks roheline kast - need väikesed kibepiprataimed ja kurgid bataatide ees on peagi titetoast lahkumas - plaanis nad istutada koos mõnede maitsetaimedega suurtesse pottidesse verandal. Sealt peaks siis saama esimese varase saagi enne õuehooaja algust.

One more greeny pic - these small hot pepper and cucumber plants in front of sweet potatoes will leave from babies's room very soon. Will plant them into big containers at the veranda in order to provide us the most early crop.

Tähistame! - Let's celebrate!

2008-02-24T22:22:00.000+02:00

Sel nädalal on rohkem kui üks põhjus, mida tähistada, teeme siis tähestiku järjekorras -

There is more than one reason to celebrate this week. So lets put it in alphabetical order -

A nagu aastapäev - 24. veebruar on iseseisvuspäev ehk Eesti Vabariigi 90. aastapäev ja 1. aastapäev meie uues kodus! Veebruaris 2007 kolisime sisse - kuigi maja polnud täiesti valmis, pole siiani ega saagi kunagi olema, olime tolleks päevaks siiski lõpetanud kõik PLP (pahtel-liivapaber-pintsel) tööd. Ehitusest oli nii kõrini juba, et sai lubatud - ei ühtki maja eales enam! Aga... never say never... sest pean nüüd tunnistama, et esimest aastapäeva oma majas tähistame me juba järgmist maja ehitades! :D Ok, seekord on see väike ja kerge puumaja lastele. Nad on selle ausalt välja teeninud kõigi nende 100+ õhtute ja ööde näol, mil me oma maja ehitusel tegutsesime ja lapsed pidid omavahel hakkama saama ning ilma headöödmusita ise magama jääma. Nüüd üsna varsti saavad nad oma mängumaja, soojustatud ja elektriga - päris päris maja moodi. Aga majast lähemalt mõnes järgmises postis.

A as anniversary - February 24th is the 90th anniversary of Estonian Independence and first year anniversary in our new home! In February 2007 we moved in - the house was not totally complete and it isn't still and it never will, but to that date we were finished all PSP (plastering-sanding-painting) works and the other parts of house were also functioning well enough to serve our daily life here. To that date we were really sick of this construction process and especially PSP works (we did it mostly by ourselves at nights) and promised not to build another house ever. But... never say never! I have to admit, we celibrate our first year anniversary by building ANOTHER HOUSE! :D Ok, the new one is for children - small and light wooden house. They really deserve that, because of all these 100+ nights when me and my husband were engaged with our main house construction works, the children had to take care themselves and go to sleep without parents kisses. So, soon they get their own playhouse - almost real house with insulated walls and power in. I will post about this new garden feature later, as soon as wether allows me to finish painting works and Ants, the builder, puts the final touches to the house.

E nagu eeskujulik - möödunud nädala alul sai kadaka aiapäevik sammakolt tunnustuse "E for Excellent".

E as Excellent - at the beginning of this week, sammako from kasvimaalla has passed the "E for Excellent" award to my blog. Thanks to sammako!

Ma arvan, et see märk on kena viis avaldada sümpaatiat ja anda kaasblogejatele teada, et nende blogipostitused on olulised ja oodatud. Koos märgiga käib kaasas reegel, et tunnustatud blogipidaja peab tunnustuse edasi saatma omakorda 10-le tema jaoks tähtsale blogile - niisiis mina saadan "E for Excellence" tunnustuse ja tänusõnad järgmistele blogidele:

In my opinion this award is lovely way to show ones symphaty to fellow bloggers and let them know that their posts are appreciated and awated. There is rule goes with this award that honoured blogger has to pass it to ten most appreciated blogs, so I pass "E for Excellent" and say thank you to these blogs:

1. Aastaring lillepeenras

Isehakanud lillekasvataja on üks neist vähestest Eesti aiablogijatest, kes pole loobunud blogimisest ka pimedal ja külmal talveajal. Kui ma saaksin, annaksin lisaks veel ühe "E" lillekasvataja abikaasale, kes on kogu talve olnud ametis maja renoveerimistöödega. Mul veel väga selgelt meeles, mis tähendab uue maja ehitamine, aga totaalselt renoveerida olemasolevat hoonet on veel suurem väljakutse, ajuderagistamine, aja - ja rahakulu...

Isehakanud lillekasvataja has been one of few Estonian garden bloggers, who didn't give up regular blogging during dark and cold winter period. If I could, I would give one more "E" to her husband who has been busy with house renovation for all the winter - Oh boy, I know what means to build a new house, but to make total improvement of old - it is even more challangeing, more expensive, more mindbreaking...

2. Kasvimaalla

Sammako, asudes veelgi kaugemal põhja pool kui meie siin Eestis, on samuti bloginud läbi talve tutvustades mitmeid meile haruldasi köögivilju ja maitsetaimi. Möödunud sügise vihmastel õhtutel tugitoolis istudes nautisin ma tänu sammakole suurepäraseid fotoreise Jaapanisse.

Sammako, gardening even more north than me, has also kept up blogging through cold winter season introducing so many rare veggies and herbs! During rainy days in last autumn I enjoyed the series of wonderful photo-trips to Japan.

3. Quu's Garden
Quu aiablogis leiab nii palju kauneid fotosid ja kirjutisi - taimeportreesid, aiavaateid, huvitavaid istutusideid, et targem on seda kiiresti oma silmaga kaeda... juhul muidugi, kui sa juba ei ole selle blogi paadunud külastaja veel.

There are so much valuable information (planting combinations, color themes, garden views etc etc) including tons of lovely photos in Quu's Garden blog that you have to find it out yourself fast ... of course in case if you are not the addicted visitor of this blog yet.

4.Väike aiablogi
Tänud naanole põhjalike lilletutvustuste ja loomajuttude eest! Eelmisel aastal võttis naano oma ulualla kodutu kitse!

Thanks to naano for many plant reviews and animal stories. Last year they adopted a homeless goat!

5. Aiakirjanik
Aiakirjanik ei postita küll kuigi sagedasti, aga see-eest on ta lood alati väga huvitavad (kaunid fotod sealhulgas). Ta on seadnud vägeva eesmärgi - luua oma aias killuke troopikat.

Aiakirjanik doesn't post often, but her posts are always interesting (including photos). She has set up highly challenging target - to establish tropics in Nordic!

6. Britt-Arnhilds Blue Garden
Britt Arnhildi blogist leiab põhjamaiselt lihtsaid ja armsaid väikesi detaile, maalilisi vaateid ja sooje lugusid.

Britt Arnhild's blog is full of lovely photos about small and simple details, picturesque views and warm stories.

Ja nüüd olen omadega plindrisse sattunud - nii nii palju on veel huvitavaid aiablogisid ja veelgi enam mitteaiablogisid, et mina loobun edasi valimast... Aga teie, austatud valitud blogijad, olge kenad ja andke märk edasi kümnele blogile, kellele tahaksite omalt poolt tunnustust avaldada.

And now, I got stuck... there are still so many great gardening blogs and even unlimited amount of great non-gardening blogs, that I give up to pick next four blogs... Sry. Dear chosen bloggers, please pick up the E sign and forward it to ten blogs you find excellent.

Seemned ja võrsed - Seeds & slips

2008-02-11T07:28:00.000+02:00

Heh, selleaastane aiahooaeg saab küll õige pikk olema, kui juba jaanuarikuust on saanud õues mütata. Istutusaukude kaevamiseks on isegi eriti soodus aeg - rohukamar on vahelduvast külmumisest ja sulamisest mõnusalt pehme ning kenasti on näha need piirkonnad aias, kuhu liigne pinnavesi võib koguneda.

So far this winter has been extraordinary warm in Estonia. The loads of snow and bitterly cold should be here by now, but instead of that - the soil is unfrozen and it has been raining almost every day. I experience this kind of winter first time in my life.

Bataadivõrsed kasvavad kiiremini kui oleksin osanud loota. Eelmisest postitusest on möödas vaid napp 10 päeva, aga pilt on juba hoopis teine. Kaks suurimat istutasin eile eraldi pottidesse.

The sweet potato slips are growing faster than I expected, so I already removed 2 of them and planted separately.

Suur hulk seemneid on sel aastal juba idanema pandud - tellisin jaanuaris sellistest kohtadest nagu Agroforestry Research Trust ja Seemnemaailm . Agroforestry Trust jäi mulle silma eelkõige seetõttu, et neil on nimekirjas päris kena valik Põhja-Ameerika puid-põõsaid, mida muude Euroopa seemnemüüjate nimekirjades nii palju silma pole hakanud. Ka on taimede külmakindlus, idandamisjuhised jmt kenasti tellimisnimekirjas märgitud. Seemnemaailmaga katsetasin esimest korda, tellimise ajal kontrollisin küll kõrvalt taimede külmakindlusi, aga idandamise unustasin - nii juhtuski, et kui siis seemneid mulda pannes asja uurima asusin, tuli välja, et mõned tellitud seemneist õige lootusetud idanejad on (või noh kuidas peaks suhtuma 1,6%-lisse idanevusse, kui pakis sadat seemetki pole?). Ok, mullas nad on ja paljudest asja saab, eks see kunagi selgub ka.

I also have sowd a lot of seeds this year, which I ordered from Agroforestry Research Trust and Seemnemaailm. The Agroforestry Trust was a good finding, as among everything else they have wide selection of trees-shrubs native to North America. Their online catalog is also easy to browse and includes all necessary data, like hardiness information and germination guidelines.

Kahe tellimuse peale tuli igatsugu põneva kujuga seemneid, mõne puhul kohe ei osanud seisukohtagi võtta, kas peaks veel püüdma neid kuidagi koorida või panema kohe koos tiivakestega mulda.

There were seeds in very different shapes, so sometimes I couldn't decide - should I peel them before planting or not.

Mõned seemned vajasid kratsimist ehk kriimustamist - suurematega oli lihtne, neid sai näpu vahel mööda liivapaberit hõõruda, aga pisematega oli tükk tegemist - kippusid nagu kirbud laua alla hüppama.

Some seeds required scarification -it was easy with bigger ones, but the smallest ones tried to escape under the table.

Lõpuks läksid enamik seemneid koos väikese koguse niiske kaktusemullaga minigrip kotikestesse ja külmetusse ehk stratifitseerimisele. Mõned nädalad hiljem, kui ühes kotikeses pisut hallitust märkasin, lasin profülaktika mõttes kõigisse kottidesse törtsu Previcuri lahust.

After that I packed seeds into minigrip plastic bags wiht small amount of moist cacti soil. As most seeds need stratification, these are now in fridge. Later I also dripped some untifungal into bags in order to avoid mold.

Tänaseks on tärganud külmaperioodi mittevajavad Gymnocladus dioica, kahjuks eestikeelset nime talle ei leidnudki - kui inglise keelest otse tõlkida, võiks teda Kentucki kohvipuuks kutsuda. Ka fuksia Fuchsia magellanica on idulehis.

No ja siis ei saanud ma eelmisel nädalal üle ega ümber Seemi seemnepoest Tallinnas Kadaka teel (parim seemnepood mu meelest, nt. püsilillede seemneid pole kusagil mujal nii laias sortimendis näinud), kus käis juba vilgas ostu-müügitegevus. Lisaks paprikatele, kurkidele ja muudele köögiviljaseemnetele, sain sealt küsimise peale osta Aamissepa herneseemet kilohinnaga, mis arvestades meie pere üha kasvavat hernenõudlust oli igati tänuväärne võimalus.

Some of the seeds (those that didn't require stratification) have germinated - Kentucky coffee tree Gymnocladus dioica and fuchsia Fuchsia magellanica were real sprinters.

Asjadeotsijate saak - Thing-Finders' findings

2008-02-01T10:45:00.000+02:00

"Eks me näe, mis sealt tuleb," arvas Pipi. "Midagi leiab alati."...Kõik kolm asjadeotsijat asusid teele... Äkitselt laskis Pipi kuuldavale lausa röögatuse. "Ei, midagi niisugust pole ma veel näinud!" hüüdis ta ja korjas rohu seest üles vana, roostetanud plekkpurgi. "On see vast saak, on s e e vast saak! Purkidest ei saa kunagi küllalt!" - Kes ei teaks Astrid Lindgreni lasteraamatut, kust see lõik pärineb. Ka Kadaka pere pisemad tavatsevad vahel asjadeotsijaiks hakata. Tõsi küll, roostes plekkpurke pole nad veel leidnud ja tõenäoliselt ei saagi leidma, sest enne meid pole sel maatükil lihtsalt kedagi elanud. Aga sellest hoolimata võib siingi üht-teist leida.

“We shall see what we shall see.” said Pippi. “One always finds something.”…
All three Thing-Finders set out. … Suddenly Pippi gave a terrific yell. “Well, I never saw the like,” she cried, and picked up from the grass a rusty old tin can. “What a find! What a find! Cans– that’s something you can never have too many of.” - This is a part from the famous children book "Pippi Longstocking" by Astrid Lindgren. My younger children also used to be the Thing-Finders sometimes. It is unlikely to find old rusty tin cans here, as people have never lived in this piece of land before us. But even despite that this soil is hiding some treasures.

Kunagi läks me maatükilt läbi hobutee, mida tõestab eelmisel kevadel leitud hobuseraud.

The horse road passed through our land in history and this is one finding from last spring. Estonians used to believe that horseshoe brings luck. So they hung it up on the door or on the wall directly above the door. We also got a new one as a housewarming gift last year. I'm not superstitious, but I like traditions, so we will hang those horseshoes on the wall one day.

Veel kaugemas minevikus loksus me praeguse iluaia ja köögiviljamaa asemel meri, mida tõestavad laste leitud teokarbikujulised kivid.

One more fact we know from even further history is that there has been the sea instead of our ornamental and veggy garden. So children have found very interesting shell-shaped stone-pieces from soil.

Suurima merekarbikivi läbimõõt on 7cm

The diameter of biggest one is 7cm.

Muide, bataat ehk magus kartul on esimesed võrsed välja ajanud. Tundub, et talle meeldib lösutada pehmes mullas küttega põrandal.

By the way, sweet potato has sprouted, it seems to enjoy the heated floor directly under the box.

Pariis - Paris

2008-01-28T14:03:00.000+02:00

Möödunud nädalavahetusel käisime Champs-Elysees avenüü jäätiserestoranis lõunat söömas. Pariis võttis meid vastu erakordselt soojalt, kraadiklaas näitas üle 10 soojakraadi kindlasti. Linnasüdames elu kees, inimesed ruttasid tänavail, välikohvikud olid rahvast täis, samas aga polnud tohutuid turistidehorde ummistamas linna kuulsaid vaatamisväärsusi. Aiandusliku poole pealt oli muidugi Pariisis ikkagi talv, mistõttu suurt õieilu nautida polnud. Siiski oli linnas suhteliselt palju rohelust tänu arvukatele igihaljastele ronitaimedele ja põõsastele. Rohelised rõdud, katuseaiad torkasid hallikarva kivimajade vahel silma oma lopsakusega. Miski ime pole, kui kümnekorruselise või kõrgemagi maja katusel kasvab keskeas mänd või mõni suurem puu, pisematest põõsastest rääkimata.

Last weekend we visited Paris and some smaller cities in France. It was warm there, more than 10 degrees certainly. The streets were crowded, cafes were full of chatting people, but fortunately there were not excessive tourist load everywhere around. Speaking about gardening it was off-season of course, but still we saw much green foliage on balconies, roof gardens and patios. Evegreen shrubs, vines and conifers were cutely fitted into tiny spaces.

Kortermaja aed Pariisi kesklinnas

Garden in front of apartment house in Paris city centre

Väike roheline nõlv pilvelõhkujate linnaosas

A little green slope in front of deparment store in skyscrapers' area

Vertikaalhaljastus kaubamaja fassaadil

Vertical plantation on the wall of department store

Väike puhkekoht St Anoldi väikelinna kitsukeste tänavate ristmikul

Little green space in small town St. Anold

Tänavalaternad prantsuse linnasüdametes on omaette vaatamisväärsus

I liked those streetlanterns in city centres

Kaevamas - Digging

2008-01-21T12:24:00.000+02:00

Esimeste seemnete idanemine edeneb, lisaks basiilikule on ka kibepiprad oma nina mullast välja pistnud. Külve on alul mugav hoida läbipaistvast plastikust sügavates puuviljakarpides, millel augud olemas nii põhja all, kui ka õhutuseks kaane sees. Ilma kaaneta karbid katan tavaliselt toiduainekilega, mille üks serv jääb pisut irvakile.

Some more seeds (peppers) have been germinated in a same box. I keep my seedlings in the deep plastic fruit boxes, because there are already holes at the bottom and on the cover (fot air circulation), too.

Kalendri järgi on justkui jaanuari keskpaik, aga õues valab aina vihma. Õnneks oli täna sajuvaba hommikupoolik, mis igati paslik puudele istutusaukude kaevamiseks. Ka maapind oli läbinisti pehme. Asusin asja kallale sissesõidutee ühes servas, kuhu kange tahtmine vabakujuline kirsihekk kasvama panna.

It is middle of January and it supposed to be snowy and cold winter here, in Estonia, but it isn't. I don't remeber January like this. Even the soil is absolutely soft. So I decided to start digging the planting holes for trees at the right side of our driveway. I plan to plant here the row of cherry trees.

Jõudsin vaevu 4 auku kaevata, kui taevast taas vihma kallama hakkas. Istutusauk alloleval pildil pole sügavam kui labidaleht, kuid see on tahtlik. Mitte sellepärast, et madalat auku on lihtsam kaevata (või noh selle pärast muidugi ka:) ), aga nimelt väidavad mitmed uuemad Briti Kuningliku Aiandusseltsi väljaanded, et poole m sügavune istutusauk, mille põhja veel rikkalikult komposti ja muud head-paremat lisatud, on ajast ja arust. Sügav ja orgaanikaga rikastatud auk pidavat ümbritsevast pinnasest vett koguma, mistõttu on raskendatud hapniku juurdepääs juurtele, taimed muutuvad nõrgemaks ja kergesti vastuvõtlikuks seenhaigustele (1). Ja nii ma kaevasingi siis vaevu labidalehe sügavused, kuid tavalisest laiemad augud, mille keskele vormin istutamisajal veel väikese künkakese (tegelikult juba praegu jätsin augu keskosa pisut kõrgema), kuhu otsa puud istutan. M. Wilson soovitab viletsama drenaazhiga pinnasel vormida lausa maapinnast 30 cm kõrguse ja istiku neljakordse läbimõõdu laiuse mullakünka, mille keskele siis taim istutatakse (2). Ma loodan, et selline lähenemisviis ikka toimib ja kui ma peakski selle leiutisega läbipõruma, siis põrun vähemalt koos brittide RHS-ga :D.

Dug 4 holes, then it started to rain again. Looking the photo above you probably thinking that this planting hole isn't deep enough. Actually this is my intention. Reading new gardening books and magazines I decided to follow the new guidelines (ok,not so new, but not widely used still) called as mound planting for planting my trees and shrubs. So I dig a hole only one spade spit deep, but geneorously wide, will make a little cone of soil in the middle and plant the tree on top of it. Previous years I used to dig three times deeper hole, inserted cow manure and compost to the bottom, but now it is said that enriching the ground below 30cm has minimal positive effect to the tree and leads to waterlogging. Waterlogging weakens the tree and trees become more susceptible to fungal deseases (1). M.Wilson suggests to make 30cm high (and four times the width of the plant pot) mound on the ground and plant trees and shrubs in centre of this mound (2). I hope the moundplanting is more effective than traditional method. At least, if I'll fail, I'll fail together with British RHS :D

Eelmisel nädalal joonistasin plaanitava pargiala millimeeterpaberile. Et aga puude plaani peale sobitamine libedamalt läheks lõikasin vanapaberist erineva läbimõõduga ringe ja liigutasin neid mööda plaani ringi. Mu kallis kaasa vaatas seda tegevust küll teatava kahtlusega, aga psühhiaatrilisele konsultatsioonile ta mu jaoks aega kinni veel ei pannud. Väiksemad lapsed seevastu olid asjast väga huvitatud, mistõttu muist ringidest kulus värviliste lumememmede kokkukleepimiseks.

Last week I was drawing the plan for woodland on grid paper. When I started to draw the circles of trees I found that it is complicated to move trees around the plan in order to find the best position to them. So I cut rings from scrap paper and moved these around my plan. My husband looked at my play a little bit suspiciously, probably considering if his wife needs some psychiatric help or not yet. But children were very cooperative, even too cooperative as they found the paper rings good for building green snowmen on kitchen table. So, if you have small children, be prepared and cut rings with surplus! :)

Niisiis, täna peale esimese 4 augu kaevamist premeerisin end ja joonistasin kirsiheki lõplikult paika, neli istutusaugu saanud puud toonisin plaanil kergelt roheliseks.

Today, after digging 4 planting holes for the trees, I allowed myself to draw and color these 4 trees on my plan permanently.

Viited/Ref.:
1. Gardeners' World magazine, BBC, Jan 2008, lk/pg 21
2. Wilson, Matthew, "New gardening" RHS 2007, lk/pg 91